Igal aastal maist-augustini lähevad küürselg vaalad(Humpback whales) alt Antarktikast mööda Austraalia ida ja lääne kallast ülesse soojematesse vetesse siginema. Ja siis septembrist-detsembrini tagasi alla. Saime meiegi näha osakest nende reisist. Pererahvas tegi meile kingituseks vaalavaatlus tuuri, mis on liiga kallis, et ise minna. Nimelt üks inimene maksab $130 ehk siis 1100eeki umbes. Vaalasi näha on meie unistus juba Austraaliasse tulekust peale. Laupäeval nägime nad lõpuks ära. Sõitsime kaldast päris kaugele ja ei pidanudki otsima, kui juba silmasime esimest kahte vaala koos paari delfiiniga. Uskumatu vaatepilt oli... kaks uskumatult suurt vaala ujuvad. Küürselg vaalad on keskmiselt umbes 15 meetri pikkused ja kaaluvad keskmiselt 36 tonni. Esimesed kaks olid päris laisad... edasi suundusime põhja poole aktiivsemaid vaalu otsima. Järgmised platserdasid oma suure sabaga mööda vett ja sedasi oma pool tundi vähemalt. Aga selleks ajaks olid meil juba kaamera ja fotoka patareid tühjaks pildistatud. Muidugi meie seebikarbiga häid pilte palju ei tulnud sest õiget hetke tabada on raske kui ühe pildi tegemiseks läheb umbes minut =) Kokku nägime vähemalt 6 vaala ja mitut delfiini.Üks delfiin tegi paari meetrise hüppe veest välja, täiesti uskumatu,kuidas ookeani peal elu käib.

Pühapäeva hommikul saime oma rohelisest konnast lõpuks lahti. Uskuge või mitte aga aborigeenid ostsid meie bussi ära. Gristo ütles, et see oli ta elu lihtsaim auto tehing. 3 aborigeeni naist tulid siia, vaatasid auto visuaalselt üle ja ütlesid,et ostavad ära. Gristo ütles, et äkki panen auto tööle ka ennem =) Ja kui küsis kuhu see auto läheb, vastati et metsa(to the bush)nii et konn läks sinna kus on tema hing. Arvatavasti sinna samasele kus meil paar nädalat tagasi kütus otsa sai. Ei hakka nad autot registreerima ega midagi.

Eelmine nädal sai Gristo töö juurest pärli austri liha. Siin on see tõeline delikatess ja poes maksab selle kilo keskmiselt $110 ehk siis kuskil 1000eeki. Süüakse seda kas siis lihtsalt toorelt või kergelt praetult. Minu arust ei olnud kumbagi moodi see söödav, teistele aga meeldis.

Julie tütar koos nelja pojaga käis puhkusel siin.

Gristo müüs oma valge nuku maha ja tegi uue.

Kuna viimane hobustevõiduajamine on 8 augustil siis nädalake peale seda hakkame me edasi reisima. Oleme Broomes siis olnud juba 4 kuud ja tõesti ei jõua enam ühe koha peal olla, tahaks reisida ja ilusaim osa Austraaliast ootab meid ees. Edasi läheme Darwinisse, sealt Põhja-Queenslandi ja siis tagasi Gold Coasti. Siis kindlasti palju põnevamat juttu siia. Sellised on hetke plaanid aga elame näeme. Teise aasta viisa on meil ka käes nüüd ja arvatavasti sel aastal tagasi Eestisse ei tule, järgmine aasta aga kindlasti.

Tervitused

Marin ja Gristo

Siin on nüüd lubatud pildid sellest Monster Fiatist. Omal jõul liigub juba kuid max. kiirus on u. 5km/h, kuna see hüdraulika süsteem on võetud ühelt maakaevamis masinalt, seega see vidin tuleb välja vahetada.



ja selline õnnetuse hunnik nägi see alguses välja


Ehtsad Broome pärlid näevad siis välja sellised

ülemine rida on suht koledad ja tuhmid, kuna need on pärit juba tükk aega surnud pärliaustrist, alumisel real on samuti juba surnud austrist saadud, kuid need on arvatavasti hiljuti surnud austrist. Kuid pärlid mis võetakse veel nii öelda elavatest austritest välja(õigemini austrid mis meil hoovis kohapeal ära "tapetakse") nende pärlid on ikka väga kenad ja säravad. Broome pärlid on maailmas tuntud oma suuruse ja kvaliteedi poolest, seega on nad ka päris kallid. Ülejäänud siin liikvel ja müügil olevad odavad pärlid on kas magevee omad või siis Indoneesiast või aasiast pärit. Kvaliteedi vahe seisneb selles kus ja kuidas neid kasvatatakse-kõik peab olema viimasepeal täpne nii vee temperatuurkui ka läbipaistvus.
Nüüd siis väike jutt, kuidas me oma rohelise konnaga sõitmas käisime. Kuna laupäev oli mõlemal vaba ja see Toyota mille sain, vedeb niisama siis mõtlesime sellega veidi ringi trippida. Sihtpunkiks võtsime ühe poolsaare siin Broome lähedal. Soov oli näha ilusaid kohtasid ja tunnetada ka liivateed(dirt road) ning kuna siin poolsaarel elab palju aborigeene siis loodsime leida mõne nende küla et nende elu näha.
Et olla kindel kas see buss selle tee vastu peab, testisin seda siin kodu lähedal kruusateel.Ütleme nii et sõidab kruusa peal tunduvalt parmini kui meie Veranda...ja ega mul sellest bussist kahju ka poleks kui ta katki läheb, siis lihtsalt jätan ta sinna tee äärde ja kõik-nagunii sain selle tasuta.
Need nii öelda dirt road'id on aga Austraalias ikka väga halvas seisus, need on nii treppis kui võimalik ja vahete vahel on liiv nii pehme, et masin kisub igas suunas, paar korda oli juhus kus äärepealt oleks võssa sõitnud.

Koht kuhu suundusime oli Beagle Bay-aborigeenide kommuuniti, sinna saab vaid mööda sellist teed ja see on üle 120km pikk.
Siiamaani oli mul mulje, et abod elavad ikka põõsastes ja elatuvad ei millestki-vale puha, elavad nagu tavalised inimesed majades või kuurides ainuke vahe on see, et korda nad ei oska hoida, nende majapidamine on nagu prügimägi, hoovis seisab mitu vana ja roostes auto ronti, asjad on kõik mööda hoovi laiali ja nii iga maja juures.
Selline on tüüpiline aborigeeni kodu-kusjuures see on veel korralik

külas oli ka kirik, mille altar on mingite munkade poolt tehtud pärli karpidest

Küla ise oli täiesti tühi, ühtegi inimest ei olnud liikvel, majapidamistel on uksed-aknad lahti, koerad londerdavad tänavatel ringi või magavad suva kohtades-nagu oleksid surnud. Ühe tänava nurgal vedeles üks auto mis tundus nagu oleks põlema pandud, tegelikult vist jäi sinna lihtsalt viimasest sõidust vedelema kuna kütus sai otsa-vähemalt nii tundus. Kõik see tundus nagu oleksime mingis getos. Huvitav on see, et paljudel abodel on auto, juhiluba muidugi vähestel, kui miks neile juhiluba kui auto sõidab ilma selletagi. Selline oli kohalik tankla,mis nädalavaahetusel on suletud kuigi ma ei näinud seal kohta maksmisekski.

Beagle Bay'st sõitsime veel edasi veidi, kohta nimega Middle Lagoon, teepeale jäi veel väiksemaid abode külasid, nendes sama värk-kedagi kuskil liikvel pole -ei tea vb magavad päeval kuskil varjus kuuma päikese eest.
Middle Lagoon'is rand polnud teab mis imeilus, oleme ilusamaid kohtasid näinud, kenad aga olid rannas sellised majakesed, mida saab rentida

Nüüd kui kõik oli nähtud hakkas tagasitee, üle 120km liivateed, kus juures van pidas sinnamaani ilusti vastu kui lõpuks keset ei midagi, olime teeääres-kütus sai otsa. Beagle Bay-ni u. 50km ja maanteeni 70km,telefoni levi puudub. Ühesõnaga kütusekuluga arvestasime valesti, see buss võtab tunduvalt rohkem kütet kui meie suurema mootoriga Veranda. Tee mille äärde seisma jäime ei ole suure liiklusega, kõigepealt passisime mingi pool tundi vähemalt kui esimene auto tuli, pidasime kinni- nendel oli hoopis diisel.Väljas hakkas juba hämaraks minema, üks aborigeen kes seal diisel masinas istus, ütles et nüüd pole midagi, korjake kiirelt endale siia puid ja tehke lõke ülesse, kohe varsti läheb pimedaks ja teil hakkab jahe. Ja ausalt öeldes kui me oleks sinna jäänud siis oleks tõsiselt lõkke üles teinud. See olukord tundus täiesti nagu klipp mingist õudusfilmist. Pidasime veel masinaid-kõigil diislid, lõpuks tuli üks vanamees, kes ütles et pukseerib meid maanteeni, vanamees osutus kohalikuks preestriks, kes sõidab mööda rajooni ringi ja tegeleb kirikute ja pulmadega. Just oli ühed rikkurid ookeanil paari pannud, pulmas oli 8 paati. Lõpp hea kõik hea- saime ilusti ja tervelt kottpimedas koju-pereisa tuli meile treileriga maantee äärde järgi. Hiljem naljaga ütles, et te olete hullud, 2 eestlast,registreerimata van'iga, millel on teise auto numbrid(võtsin numbrid Veranda küljest) kusagil keset Austraalia kruusateed ja kütus otsas ja tel. levi pole. Nemad ei oleks elusees sellist sõitu ette võtnud masinaga mis on nii vana ja teadmata olukorras. Kuid van pidas tee ilusti vastu ja on müügis. Isegi kui keegi seda ära ei osta, oleme meie sellega piisavalt nalja saanud ja raha pole tema alla kulutanud, nii et seljuhul jätan ta lihtsalt siia.
Sedasi siis ootasime et keegigi tuleks