Arvasin et seda ei tule,kuid lugejate suurel soovil sai see siiski teoks.
Ehk siis meie uus blogi, meie uuest elust Inglismaal.
http://coolcitylife.blogspot.com/
Monday, December 6, 2010
Wednesday, August 11, 2010
Hyvasti Austraalia
Ongi jõudnud kätte aeg hüvasti jätta selle imedemaaga...kahju on lahkuda, kuid samas see 2 aastat on ka piisavalt pikk aeg, et olla eemal oma kodust, perest ja sõpradest. Lõpuks ometi on kätte jõudmas see aeg kus me teid kõiki jälle näeme. Oleme ju sellest hetkest nii palju unistanud. Tegime ka kohustusliku 2rasaatmispeo oma kodurannas Cable Beachil... kus oli meil 15-20 eestlast ja kymmekond kohalikku. K6ik toredad s2brad ja t66kaaslased Broomest. Hommikul 2rkasime k6ik siis rannas koos p2ikset6usuga. Kes magas telgis, kes autos, kes auto k6rval ja kes l6kke 22res. Pidu l2ks muidugi edasi ka j2rgmise p2eva 6htuni. Aga see oli kindlasti meie Austraalias oleku aja yks meeldej22vamaid pidusid. Suur ait2hh teile koigile selle eest!!
Kohalikus 66klubis
Viimased päevad Broomes venisid, kuni jõudis kätte see tõesti viimane päev sellese troopilises paradiisis. Loomulikult võtsime ikka viimast sellest kaunist kohast. Kotid said pakitud ja asjad aetud teisipäeval, et viimane päev jääks veel puhtalt nautimiseks. Oma rolleri andsime ka kolmapäeva hommikul tagasi ja siis joogipoest läbi... mõned õlled ja siidrid ning randa minek. Seal kus juba eestlased ees... koguneb neid kohe rohkem. Ühel hetkel oli meid juba kokku 10. Et meil lend Perthi läks 19.15 siis käisime veel Zandersi töötajatega hüvasti jätmas ning lõunat söömas. Vaatasime ära veel meie viimase Broome päikeseloojangu ning oligi aeg kõigi kallitega hüvasti jätta. Õnneks kohtume nende kõigiga varsti Eestis. Kes tuleb paari nädala pärast, kes mõne kuu pärast. Kui lennuk yle 6ise Broome lendas... oli t6esti kurb olla. Oli Broome ju nagu teine kodulinn. Esimene lend viis meid 2h l6unasse. Kus veetsime 66 lennujaamas pingi peal. J2rgmine lend pidi v2lja minema kell 6.50 hommikul aga hilines ja lahkusime Perthist alles kell 9. 6nneks saime lennukis m6lemad omale rea pinke .. nii et saime rahulikult magada.
Perthist 6 tundi lendamist ja maandusimegi Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Seal oli meil eelnevalt yheks 66ks hotell broneeritud. Hotell asus Hiinalinnas suurel turut2naval. Asjad tuppa... ja linna avastama. Enamasti liikusime taksoga... kuna see oli lihtsalt nii odav. Liikluskultuuri seal linnas ei olnud. Taksoga s6ites oli parem kylje aknast v2lja vaadata, kuna tundus et kohe s6dame kellegile sisse. Kedagi ei huvitanud kiiruspiirangud ega s6iduread. Vaatasime yle kuulsad tornid ja 6htul shoppasime turu peal. J2rgmine p2ev l2ks meil 12tunnine lend edasi Londonisse. Sellel lennul oli meil 2 peale 3 kohta ja kuidagi ei leidnud 6iget asendit magamiseks.
Londonis siis saime juba Jaaguga kokku ja olime tema juures 2 66d. Terve teise p2eva jalutasime Londoni linna peal ringi ja tundsime end ehtsa turistina. Yhes k2es oli kaart ja teises k2es fotokas. Vaadata on seal v2ga palju aga inimesi on seal liiga palju. Kesklinnas rahulikult jalutada ei saa, sest lihtsalt peab trygima.
J2rgmine hommik l2ks meil lend edasi Dublinisse. Seal olid meil Erko ja Maria lennujaamas vastas. Ja oii kui hea oli n2ha neid. Ja muidugi juttu j2tkus kauemaks. Saime kohalikust venepoest kohukest ja leiba. Erko ja Maria naabriteks on ka eestlased. Ja kui kuulsid et ma igatsen merevaiku siis j2rgmisel hetkel oligi mul merevaigu leib k2es. Nii v2he on 6nneks vaja.
Nyyd ongi veel viimased p2evad j22nud... t2na teeme v2ikse peo... homme veel viimased ostud ja siis koju.... ei j6ua 2ra oodata teid k6iki. Nii niii l2hedal on see nyyd.... alles oli 2 kuud j22nud siis 2 n2dalat ja nyyd 2 p2eva veel. Austraalia on nyydseks tehtud, kokku sai 2 aastaga maha soidetud u. 50000km...sai kovasti tööd tehtud, puhatud ja reisitud. See kõik oli supper ja sellist reisi teeks iga kell uuesti... aga siiski miski ei asenda oma kallist perekonda ning parimaid s6pru.
Wednesday, August 4, 2010
Tere. Oleme Perthis, jube kylm on, lennukipealt maha tulles oli 7 kraadi v2ljas, Broomes oli ikka k6vasti yle 20 kraadi, kui lennukile astusime. Yritame Perthi lennujaamas magada, kuna lendude vahe on k6igest mingi 7h - suht ebamugav on. Homme kell 12.30 kohaliku aja j2rgi j6uame Malaisiasse. Eks kirjutame varsti t2psemalt kuidas meil lahkumispidu toimus jne...hetkel lennujaama nett ja silm unine. Loodetavasti teil igalpool mujal on soojem.
Thursday, July 22, 2010
Tere taas! Teatame teile et auto on müüdud. Seegi kord läks meie kallis reisikaaslane eestlasele ja selle üle on hea meel...jällegi väga hea auto oli ja loodetavasti teenib oma uut peremeest sama hästi.
Lennupiletid on meil samuti olemas. 4. aug õhtul läheb meil lend Broomest -Perthi. 5. aug on siis see päev kui me jätame Austraaliaga hüvasti ja lendame Malaisiasse-Kuala Lumpurisse. Seal veedame 1 öö ja lendame otse Londonisse Jaagule külla :D 2 ööd Londonis ja sealt edasi Iirimaale, kus meid ootavad ees meie kallid sõbrakesed Erko ja Maria...ärge muretsege jõuame ikka Eestisse ka veel see aasta...Iirimaal oleme 5 päeva...nii öelda aklimatiseerume seal :D
13.aug kell 21.50 maandume Riia lennujaamas. Jah, see on 13 ja reede nii kummaline kui see ka poleks.
Vahepeal aga Broomes toimunust. Kuna auto sai müüdud aga sõiduvahendit on vaja siis otsustasime rentida endale rolleri, 2-ks nädalaks.
Roller on vist ainuke õige sõiduvahend siin, kuna ilmastik on ideaalne ning vahemaad pole pikad...nii ma siis viin iga hommik Marini rolluga tööle ja siis täristan päev läbi sellega mööda linna ringi või olen rannas ning õhtul lähen talle jälle järgi. Muidugi esimesel päeval me suutsime juba teeäärde temaga jääda. Broome külje all(18km) asub Malcolm Douglas Wildlife Park. Mõtlesime et läheme sinna...pea 500m enne parki hakkas rollu jupsima,vaevalt saime kohale...hiljem peale krokode vaatamist ta enam käima ei läinud. Kiirelt tel. kõne rendifirma kontorisse ja mehhaanik saadeti meile kohale...5min. remontimist ning asi töötas jälle(küünal oli puruks :P)
Krokodilli pargist:
Tegemist on maailma kuulsa - Malcolm Douglas'e nimelise krokodilli pargiga, mida võib nimetada ka osaliselt krokodilli farmiks (kuna nad toodavad seal ka väikeseid krokusid).
Sinna siis kogutakse nii öelda probleemsed krokodillid üle Austraalia. Oletame et kusagil siin kandis krokodill ründab farmerite loomi, inimesi jne... siis helistab valitsus Malcolmile ja antakse talle 3 kuud see kroks kinni püüda, vastasel juhul see kroko lastakse maha. Malcolm leiab selle kroko ülesse ja toob ta siia farmi,kus neid krokse hoitakse mõni aasta, sigitatakse ja siis millalgi lastakse nad hea käitumise korral loodusesse tagasi...põhim. on see nagu krokodilli vangla. Leidub seal ka nii öelda eluaegseid vange, keda ei ole võimalik enam loodusesse lasta kuna nad on liiga agresiivsed.
Siin mõned näited sellest koonduslaagrist:
Nii, siit liigume edasi nii öelda üksik vangide juurde. Saage tuttavaks ZOOEY-ga.
Ta on kõige inetum ja samas ka väga agresiivne krokodill, võtnud elu nii mõneltki teiselt liigikaaslaselt ja tänu võitlustele on tema ninajoon veidi kõveraks muutunud. Talle anti ka tüdruk sõber, et soetada järglasi...Siiski Zooey näitab aegajalt oma iseloomu välja ja juhtus kord nii,et ta oma tüdrukul hammustas nina otsast. Veidike nagu Vene kultuurist pärit ütlus, lööb-järelikult armastab. Ja tüdruk on talle truu siiamaani ning nii nad elavad nüüd kahekesi ühes puuris -2 kõige inetumat krokodilli maailmas.
Nonii,siin pildil on nüüd näha kõige ohtlikum krokodill maailmas...ei ärge vaadake Marinile otsa, jälgige tähelepanelikult pilti :=)
...just te ei näegi seal kedagi, sest ta lihtsalt ei taha, et teda nähtaks. Meie teda ka ei näinud,aga uskuge mind, kusagil seal lombi põhjas ta on. Kuid voldikust leiab tema pildi, saage tuttavaks - MANIAC . Ta isegi tuleb teinekord värava peale vastu ja ütleb tere :)
Nagu juba varemalt olen kirjutanud Austraalias elavatest soolavee(eriti ohtlikud) ja magevee krokodillidest, elavad USA-s alligaatorid,kes võivad kasvada ka väga suureks. Siiski pole nad nii ohtlikud ja agresiivsed inimeste suhtes.
Muidugi pole see Wildlife Park ainult krokode päralt, leidub seal ka selliseid igipõliseid suvitajaid:
või siis Cassowary, lennuvõimetu lind nagu emu ja jaanalind, kuid inimesele väga eluohtlik, üks jalalöök võib juba sind tappa..arvatakse neid ainult 1000 järgi olevat looduses, muideks Karin ja Mihkel nägid 2 neist vabas looduses Cairnsi kandis.
On üks kirjutamata reegel Austraalia Outbackis, tsiteerin : "If you drink too much, don't mess with the wildlife".
Oli see vist jalgpalli MM finaal, kui 36a. Perthist pärit mees visati välja pubist liigse alkoholi manustamise tagajärjel. Mehe enda arvates oli ta juba piisavalt tugevaks end joonud, et pista rinda krokodilliga. Broomes sees on ka üks krokodilli park, täpselt ühe pubi kõrval. Nii otsustaski üks üle joonud austraalane, et ronib üle aia ja ratsutab veidi kroko seljas. 5m pikkune krokodill FATSO aga nii ei arvanud ning krahmas meest jalast..tagajärjed olid tema õnneks väikesed. Ütleks et lollidel ikka veab, Fatso oleks võinud ta hetkega vee alla tirida ja ribadeks rebida. Miskipärast aga paksuke lasi mehe lahti..tema vigastuseks oli vaid hammustada saanud jalg,mis praegu paraneb. Fatsol endal on aga kriminaalne minevik, ta toodi siia Broome 20 aastat tagasi Põhja Territooriumi jõest, kus ta ründas paate.
Vähem,kui 2 nädalat on jäänud meil veel Austraaliat nautida, Marinil on veel jäänud 5 päeva tööl käia...järgmine pühapäev teeme rannas suure lahkumis peo, peale seda juba hakkame asju pakkima ja reisiks valmistuma...ei jõua juba ära oodata seda reisimist ja kõigi teie nägemist...päikest teile :D
Lennupiletid on meil samuti olemas. 4. aug õhtul läheb meil lend Broomest -Perthi. 5. aug on siis see päev kui me jätame Austraaliaga hüvasti ja lendame Malaisiasse-Kuala Lumpurisse. Seal veedame 1 öö ja lendame otse Londonisse Jaagule külla :D 2 ööd Londonis ja sealt edasi Iirimaale, kus meid ootavad ees meie kallid sõbrakesed Erko ja Maria...ärge muretsege jõuame ikka Eestisse ka veel see aasta...Iirimaal oleme 5 päeva...nii öelda aklimatiseerume seal :D
13.aug kell 21.50 maandume Riia lennujaamas. Jah, see on 13 ja reede nii kummaline kui see ka poleks.
Vahepeal aga Broomes toimunust. Kuna auto sai müüdud aga sõiduvahendit on vaja siis otsustasime rentida endale rolleri, 2-ks nädalaks.
Roller on vist ainuke õige sõiduvahend siin, kuna ilmastik on ideaalne ning vahemaad pole pikad...nii ma siis viin iga hommik Marini rolluga tööle ja siis täristan päev läbi sellega mööda linna ringi või olen rannas ning õhtul lähen talle jälle järgi. Muidugi esimesel päeval me suutsime juba teeäärde temaga jääda. Broome külje all(18km) asub Malcolm Douglas Wildlife Park. Mõtlesime et läheme sinna...pea 500m enne parki hakkas rollu jupsima,vaevalt saime kohale...hiljem peale krokode vaatamist ta enam käima ei läinud. Kiirelt tel. kõne rendifirma kontorisse ja mehhaanik saadeti meile kohale...5min. remontimist ning asi töötas jälle(küünal oli puruks :P)
Krokodilli pargist:
Tegemist on maailma kuulsa - Malcolm Douglas'e nimelise krokodilli pargiga, mida võib nimetada ka osaliselt krokodilli farmiks (kuna nad toodavad seal ka väikeseid krokusid).
Sinna siis kogutakse nii öelda probleemsed krokodillid üle Austraalia. Oletame et kusagil siin kandis krokodill ründab farmerite loomi, inimesi jne... siis helistab valitsus Malcolmile ja antakse talle 3 kuud see kroks kinni püüda, vastasel juhul see kroko lastakse maha. Malcolm leiab selle kroko ülesse ja toob ta siia farmi,kus neid krokse hoitakse mõni aasta, sigitatakse ja siis millalgi lastakse nad hea käitumise korral loodusesse tagasi...põhim. on see nagu krokodilli vangla. Leidub seal ka nii öelda eluaegseid vange, keda ei ole võimalik enam loodusesse lasta kuna nad on liiga agresiivsed.
Siin mõned näited sellest koonduslaagrist:
Nii, siit liigume edasi nii öelda üksik vangide juurde. Saage tuttavaks ZOOEY-ga.
Ta on kõige inetum ja samas ka väga agresiivne krokodill, võtnud elu nii mõneltki teiselt liigikaaslaselt ja tänu võitlustele on tema ninajoon veidi kõveraks muutunud. Talle anti ka tüdruk sõber, et soetada järglasi...Siiski Zooey näitab aegajalt oma iseloomu välja ja juhtus kord nii,et ta oma tüdrukul hammustas nina otsast. Veidike nagu Vene kultuurist pärit ütlus, lööb-järelikult armastab. Ja tüdruk on talle truu siiamaani ning nii nad elavad nüüd kahekesi ühes puuris -2 kõige inetumat krokodilli maailmas.
Nonii,siin pildil on nüüd näha kõige ohtlikum krokodill maailmas...ei ärge vaadake Marinile otsa, jälgige tähelepanelikult pilti :=)
...just te ei näegi seal kedagi, sest ta lihtsalt ei taha, et teda nähtaks. Meie teda ka ei näinud,aga uskuge mind, kusagil seal lombi põhjas ta on. Kuid voldikust leiab tema pildi, saage tuttavaks - MANIAC . Ta isegi tuleb teinekord värava peale vastu ja ütleb tere :)
Nagu juba varemalt olen kirjutanud Austraalias elavatest soolavee(eriti ohtlikud) ja magevee krokodillidest, elavad USA-s alligaatorid,kes võivad kasvada ka väga suureks. Siiski pole nad nii ohtlikud ja agresiivsed inimeste suhtes.
Muidugi pole see Wildlife Park ainult krokode päralt, leidub seal ka selliseid igipõliseid suvitajaid:
või siis Cassowary, lennuvõimetu lind nagu emu ja jaanalind, kuid inimesele väga eluohtlik, üks jalalöök võib juba sind tappa..arvatakse neid ainult 1000 järgi olevat looduses, muideks Karin ja Mihkel nägid 2 neist vabas looduses Cairnsi kandis.
On üks kirjutamata reegel Austraalia Outbackis, tsiteerin : "If you drink too much, don't mess with the wildlife".
Oli see vist jalgpalli MM finaal, kui 36a. Perthist pärit mees visati välja pubist liigse alkoholi manustamise tagajärjel. Mehe enda arvates oli ta juba piisavalt tugevaks end joonud, et pista rinda krokodilliga. Broomes sees on ka üks krokodilli park, täpselt ühe pubi kõrval. Nii otsustaski üks üle joonud austraalane, et ronib üle aia ja ratsutab veidi kroko seljas. 5m pikkune krokodill FATSO aga nii ei arvanud ning krahmas meest jalast..tagajärjed olid tema õnneks väikesed. Ütleks et lollidel ikka veab, Fatso oleks võinud ta hetkega vee alla tirida ja ribadeks rebida. Miskipärast aga paksuke lasi mehe lahti..tema vigastuseks oli vaid hammustada saanud jalg,mis praegu paraneb. Fatsol endal on aga kriminaalne minevik, ta toodi siia Broome 20 aastat tagasi Põhja Territooriumi jõest, kus ta ründas paate.
Vähem,kui 2 nädalat on jäänud meil veel Austraaliat nautida, Marinil on veel jäänud 5 päeva tööl käia...järgmine pühapäev teeme rannas suure lahkumis peo, peale seda juba hakkame asju pakkima ja reisiks valmistuma...ei jõua juba ära oodata seda reisimist ja kõigi teie nägemist...päikest teile :D
Tuesday, July 6, 2010
Jaanipäev Eesti moodi
Seekordne võidupüha tähistamine toimus meil jällegi Broome rannas. Asukoht võrreldes eelmise aastaga polnud sama, vaid hoopis parem. Mikk leidis meile hea ja rahuliku koha Cabel Beach'ist 8km põhjapoole,kus on vägevad liivakaljud ja meri on kaldale tohutult puitu vedanud. Nädalake enne tähtsat sündmust sai isegi proovi pidu seal ära tehtud meil kolmel, kuna kelin pidi kahjuks tööl olema.
Nii, koht oli vägev, nüüd vaja veel rahvas kokku ajada.Egas midagi kuulutus orkutisse, et kes vähegi eesti keelt räägib on oodatud jaanitulele. Välja sai otsitud veidike räsitud Eesti lipp - meie outbacki reisist, mida siiski märgati ja meid kogunemis punktis(rannas kaamlite juures) ka üles leiti. Peopaika sai sõita vaid mööda randa ja kuna meie eeliseks oli just mõõna* aeg, siis ei olnud isegi probleemi 2 ratta veolise masinaga kohale saada. Probleemiks kujunes vaid kaldast ülesse kaljude ligi pääsemine, kuna liiv oli seal väga pehme ja sõre ning Jaanika ja Harry VW Transporter seal ka põhjapeal kinni seisis. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligemal. Miku ja Kelini Pajeroga sai kenake Volkswagen ka peopaika sikutatud.
Saslõkk oli meil pea nädal ennem marinaadi pandud ja pidu võis alata.
Kuskil 9 paiku õhtul teatas Marin, et meil on tarvis rummi juurde tuua, kuna see 0,7L läks liiga kiirelt meile kahele. Ok, lähim alko pood on Cabel Beachil, st. siis 8km mööda randa tagasi.Kaua ei pidanud mõtlema kas ikka lähme, sest mis pidu see on, kui alkohol on otsas ja kell veel nii vähe. Nii me siis sõitsime mööda randa tagasi, väljas oli kott pime ja järsku nägime 3 autot meile vastu sõitmas, 2 neist olid täiesti tavalised sõiduautod ja üks 4WD. Esimene mõte peast käis läbi, et kes see muu ikka öösel siin rannas tava autoga sõidab kui eestlane. :)
Rumm käes, kimasime peopaika tagasi ja ennäe imet, need 3 autot, ehk 7 inimest, sh.6 eestlast tulidki kõik jaanitulele 150km eemalt arbuusi farmist. Need 2 sõiduautot olid end nii lahedalt suure hooga põhjapeale kinni sõitnud,tundus et neid vist lähemale enam sikutada polegi vajadust.
Hommikul, nähes et vesi tõuseb, tekkis korra kahtlus, kas need autod on ikka turvalises tsoonis või äkki hakkab varsti soolane vesi nende põhja kõditama.
Vesi aga õnneks nii kaugele ei tulnud seekord.
Kokku meid siis oli seal 15 eestlast ja üks kohalik. Pidu oli meil vägev ja järgmine hommik oli ka lahe. Kes magas auto katusel, kes ärkas hommikul lõkke äärest magamis kotist,
kellel oli rummist paha olla, :D
või kes tundis end suurepäraselt :)
Kiirelt leiti kuskilt esimesed külmad õlled ja pidu jätkus ookeanis body boardiga sõites ning hiljem ka praktiseeriti seda auto taga. Ja nagu ikka, Eesti pidu tavaliselt lõpeb kellegi traumaga, nii ka seekord. Gus(austraalane) hüppas üle lõkke ja sai põletus villid jalale...Siim tundis, et ta on nüüd juba kuulikindel ja temaga ei juhtu midagi...nii ta kogemata auto katuselt maha kukkus ja omal 3 ribi murdis. Haiglast sai ta välja järgmine päev ja enesetunne poisil polnud muutunud...ikka elurõõmus :=)
Vot selline jaanipäev oli seekord.
Jacki juures, kus me elame, toimuvad meil aegajalt ühised õhtusöögid, nii ka meie tegime ühe korra täiesti tavalist Eesti toitu - kartulipuder hakklihakastmega ja uskuge või mitte aga kõigile see väga meeldis, kuigi algul olid nad kahtlevad, et mis asi see hakklihakaste on või kuidas te seda sööte?
Jack(vasakul) ja Mikk
Edasi nüüd jääb vaid oodata koju tulekut. Auto on meil müügis ja kui saaks ta müüdud, broneeriks lennupiletid kohe ära. Tahaks ikka mõne nädala ilusat Eesti suve ka näha. Marin töötab hetkel usinasti, minul on nii öelda puhkus, ja seda ma naudin pea igapäev rannas olles:)
Peatse kohtumiseni!!
* Broome tõusud ja mõõnad on igapäev erinevad, 2 korda ööpäevas tõuseb ookeani tase vahest isegi 10-12m, st. et randa pääs või seal olemine uputab kõik sellise tõusuga. Suurte tõusudega isegi osad linna tänavad ujuvad. See kõik on tegelikult täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik et terve ookeani tase kerkib 6 tunniga näiteks 10m ja siis langeb 8m ja tõuseb jälle samapalju. See kõik on seotud kuu faasist ja sellest kui lähedal ta maale on. Huvitav on aga see, et lõuna-Aus on tõusud-mõõnad ainult vb 1m ööpäevas, kui sedagi. Keskmine tõus on siin üldiselt 6-8m. Nii et Broomes elades peab sul tõusude-mõõnade tabel koguaeg autos olema, vastasel juhul võib juhtuda nii nagu eelmine aasta juhtus Ragnaril ja Leal. Selle kohta on siin blogis kuskil dets-jaan. postituses pilt ja jutt kah.
Nii, koht oli vägev, nüüd vaja veel rahvas kokku ajada.Egas midagi kuulutus orkutisse, et kes vähegi eesti keelt räägib on oodatud jaanitulele. Välja sai otsitud veidike räsitud Eesti lipp - meie outbacki reisist, mida siiski märgati ja meid kogunemis punktis(rannas kaamlite juures) ka üles leiti. Peopaika sai sõita vaid mööda randa ja kuna meie eeliseks oli just mõõna* aeg, siis ei olnud isegi probleemi 2 ratta veolise masinaga kohale saada. Probleemiks kujunes vaid kaldast ülesse kaljude ligi pääsemine, kuna liiv oli seal väga pehme ja sõre ning Jaanika ja Harry VW Transporter seal ka põhjapeal kinni seisis. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligemal. Miku ja Kelini Pajeroga sai kenake Volkswagen ka peopaika sikutatud.
Saslõkk oli meil pea nädal ennem marinaadi pandud ja pidu võis alata.
Kuskil 9 paiku õhtul teatas Marin, et meil on tarvis rummi juurde tuua, kuna see 0,7L läks liiga kiirelt meile kahele. Ok, lähim alko pood on Cabel Beachil, st. siis 8km mööda randa tagasi.Kaua ei pidanud mõtlema kas ikka lähme, sest mis pidu see on, kui alkohol on otsas ja kell veel nii vähe. Nii me siis sõitsime mööda randa tagasi, väljas oli kott pime ja järsku nägime 3 autot meile vastu sõitmas, 2 neist olid täiesti tavalised sõiduautod ja üks 4WD. Esimene mõte peast käis läbi, et kes see muu ikka öösel siin rannas tava autoga sõidab kui eestlane. :)
Rumm käes, kimasime peopaika tagasi ja ennäe imet, need 3 autot, ehk 7 inimest, sh.6 eestlast tulidki kõik jaanitulele 150km eemalt arbuusi farmist. Need 2 sõiduautot olid end nii lahedalt suure hooga põhjapeale kinni sõitnud,tundus et neid vist lähemale enam sikutada polegi vajadust.
Hommikul, nähes et vesi tõuseb, tekkis korra kahtlus, kas need autod on ikka turvalises tsoonis või äkki hakkab varsti soolane vesi nende põhja kõditama.
Vesi aga õnneks nii kaugele ei tulnud seekord.
Kokku meid siis oli seal 15 eestlast ja üks kohalik. Pidu oli meil vägev ja järgmine hommik oli ka lahe. Kes magas auto katusel, kes ärkas hommikul lõkke äärest magamis kotist,
kellel oli rummist paha olla, :D
või kes tundis end suurepäraselt :)
Kiirelt leiti kuskilt esimesed külmad õlled ja pidu jätkus ookeanis body boardiga sõites ning hiljem ka praktiseeriti seda auto taga. Ja nagu ikka, Eesti pidu tavaliselt lõpeb kellegi traumaga, nii ka seekord. Gus(austraalane) hüppas üle lõkke ja sai põletus villid jalale...Siim tundis, et ta on nüüd juba kuulikindel ja temaga ei juhtu midagi...nii ta kogemata auto katuselt maha kukkus ja omal 3 ribi murdis. Haiglast sai ta välja järgmine päev ja enesetunne poisil polnud muutunud...ikka elurõõmus :=)
Vot selline jaanipäev oli seekord.
Jacki juures, kus me elame, toimuvad meil aegajalt ühised õhtusöögid, nii ka meie tegime ühe korra täiesti tavalist Eesti toitu - kartulipuder hakklihakastmega ja uskuge või mitte aga kõigile see väga meeldis, kuigi algul olid nad kahtlevad, et mis asi see hakklihakaste on või kuidas te seda sööte?
Jack(vasakul) ja Mikk
Edasi nüüd jääb vaid oodata koju tulekut. Auto on meil müügis ja kui saaks ta müüdud, broneeriks lennupiletid kohe ära. Tahaks ikka mõne nädala ilusat Eesti suve ka näha. Marin töötab hetkel usinasti, minul on nii öelda puhkus, ja seda ma naudin pea igapäev rannas olles:)
Peatse kohtumiseni!!
* Broome tõusud ja mõõnad on igapäev erinevad, 2 korda ööpäevas tõuseb ookeani tase vahest isegi 10-12m, st. et randa pääs või seal olemine uputab kõik sellise tõusuga. Suurte tõusudega isegi osad linna tänavad ujuvad. See kõik on tegelikult täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik et terve ookeani tase kerkib 6 tunniga näiteks 10m ja siis langeb 8m ja tõuseb jälle samapalju. See kõik on seotud kuu faasist ja sellest kui lähedal ta maale on. Huvitav on aga see, et lõuna-Aus on tõusud-mõõnad ainult vb 1m ööpäevas, kui sedagi. Keskmine tõus on siin üldiselt 6-8m. Nii et Broomes elades peab sul tõusude-mõõnade tabel koguaeg autos olema, vastasel juhul võib juhtuda nii nagu eelmine aasta juhtus Ragnaril ja Leal. Selle kohta on siin blogis kuskil dets-jaan. postituses pilt ja jutt kah.
Sunday, June 6, 2010
Broome,Broome, Broome...
Tere taas
Kuna Broome on selline eriline koht, siis otsustasime Mango Placest linna kolida. Siiski saime tasuta elada üle kuu aja sellises toredas järelkärus :=)
Kuna me mõlemad töötame nüüd ka jälle kohalikul hipodroomil baaris(laupäeviti) siis lihtsalt ei jää aega enam olla abis Mango perel ning samuti tahaks nagu ise ka puhata peale tööd. Juhuse kombel kuulis Marin ühe oma töökaaslase Jacki käest, et tal oleks tuba üürida. Polnud vaja kaua otsustada kas võtame või ei, loomulikult jah. Nüüd me siis elame Broomes Roebuck Estate rajoonis ühes majas koos Jacki, tema tütre-ja elukaaslasega ning Zandersi ühe kokaga.
Jack on väga lahe, 50a ja väga elurõõmus ja nalja täis inimene. Maja on ilus ja hoolitsetud, loomulikult ei puudu ka aiast väike bassein ja grilli nurk. Meie kõrval tänavas elavad Mikk ja Kelin ka töökaaslaste juures. Nii et väga lahe on vahest õhtuti koos õlut, Broome ja randa nautida. Ja ma ei saa märkimata jätta et Broome on tõesti see paradiis, kust oleks kunagi raske lahkuda. Miks muidu enamus Broome elanikest on siia kunagi puhkama tulnud, ning otsustasid siia elama jääda. Ning võrreldes enamus Austraaliaga, on Broomel ka näidata veidi ajalugu. Alguse saanud 1880ndate lõpus, kui pärli sadam,mis on olnud kogu elu Broome süda ja tänapäevalgi uhkelt toodab ühtesid parimaid ja kallimaid pärleid maailmas.Teine asi on abrorigeenid,kui palju neid siin linnas on ja kuidas nad elavad oma "telkides" või lihtsalt puu all peaaegu kesklinnas ja elatuvad vaid alkoholist ja valitsuselt saadud rahade eest.
Teised jällegi,kes elavad bushis ja teevad kunsti ja see müüb siin hästi, aborigeenide tehtud kunst on täiesti omapärane ja huvitav, kuidas nad kujutavad oma maalidel ette nende rännakuid elus ja nende sööki ja rituaale ja see kõik on joonistatud punktiir süsteemis ja nii täpselt.
Tööjuures on mul nüüd nii,et hetkel saan edasi töötada linnas, parandan pärli paneele ja teen igasugu muid abistavaid töid. Kuna juuni kuus tulevad laevale pärli tehnikud Indoneesiast siis loodetavasti saab veel veidi linnas tööd teha ning ei pea laevale minema ja kuna Turf Club töö on ka nüüd, siis on ideaalne hetkel nautida Broome.
Pärlindus on aga omaette huvitav, kui palju erinevaid töid tuleb teha, et saada kunagi valmis 1 pärl ja see võtab aega mõned aastad. Eelmise aasta blogis kirjutasin veidi pärlitest ka ja sel aastal olen ma seda kõike veel lähemalt nüüd näinud, kuidas nad kasvavad ookeanis ja kuidas neid töödeldakse.Eelmine nädal kuulsin, et minu firma, Clipper Pearls omab kõige suuremat pärli farmi Austraalias. Paspalei on küll suurim kompanii, kuid tal on mitu väiksemat farmi. Ühesõnaga kui me laeval juba päevas puhastasime keskeltläbi 5000 karpi päevas,ehk u. 5 liini (liin on u. 100m pikk, kus küljes ripuvad 100 paneeli, igas paneelis on 8-10 pärlikarpi) ja neid liine seal vees on nagu nii palju. Need Indoneesia tehnikud kes laevale lähevad, tellitakse iga aasta. Nemad panevad siis kirurgiliselt pärlid karpidesse kasvama, ehk siis võetakse auster, avatakse teda veidi ja pannakse nn. seeme (väike klaas kuul) sinna sisse, siis lastakse need mõneks päevaks ookeanisse, võetakse välja, kõik karbid kontrollitakse röndgeniga üle, et ikka kõik ok oleks ja siis lähevad nad uuesti vette tagasi mõneks kuuks. Praktiliselt iga 3 kuu tagant võetakse paneelid veest välja ja puhastatakse(see mis me laeval tegime) vahepeal isegi vahatatakse peale puhastamist nad üle,et hiljem lihtsam oleks. Ning sedasi see protsess käib mitu aastat, et nendest samadest karpidest kunagi kätte saada need ilusad ja kallid pärlid. Olen ka näinud 11a vanuseid pärli karpe, need on juba mitu korda pärlit tootnud ja sel aastal nad nii öelda tapetakse see karp ära,eks see on ka viimane piir osade austrite puhul, sest kui ta ise sureb siis see pärl läheb austri sees tuhmiks ja on pea et väärtusetu.
Kui keegi kunagi küsiks, et kuhu Austraalias puhkama tulla? Oleks vastus kindlasti Broome, sest siin on pidevalt ilusad ilmad, sõbralikud inimesed, türkiis sinine ookean, valge ja punase liivaga rannad, kaamlid, krokodillid, pärlid ja aborigeenid ning see linn asub veel täiesti outbackis. Ja ma ei tahaks et see kunagi muutuks, siia linna ei sobi kõrged majad ja valgusfoorid..hetkel neid veel õnneks ei ole. Eks selle pärast me seda linna naudimegi. Ei möödu vist päevagi kui me autoga randa ei sõidaks.. päikest võtma või lihtsalt õhtust sööma.
Mikk rolleriga :=)
Oli väga õige otsus meil siia Broome tagasi tulla... ja nii oma viimane aeg Austraalias veeta. Mõni kuu on vaid veel koju tulekuni jäänud, kahju lahkuda aga samas tahaks juba kõiki tuttavaid ka näha. Peatse kuulmiseni :=)
Kuna Broome on selline eriline koht, siis otsustasime Mango Placest linna kolida. Siiski saime tasuta elada üle kuu aja sellises toredas järelkärus :=)
Kuna me mõlemad töötame nüüd ka jälle kohalikul hipodroomil baaris(laupäeviti) siis lihtsalt ei jää aega enam olla abis Mango perel ning samuti tahaks nagu ise ka puhata peale tööd. Juhuse kombel kuulis Marin ühe oma töökaaslase Jacki käest, et tal oleks tuba üürida. Polnud vaja kaua otsustada kas võtame või ei, loomulikult jah. Nüüd me siis elame Broomes Roebuck Estate rajoonis ühes majas koos Jacki, tema tütre-ja elukaaslasega ning Zandersi ühe kokaga.
Jack on väga lahe, 50a ja väga elurõõmus ja nalja täis inimene. Maja on ilus ja hoolitsetud, loomulikult ei puudu ka aiast väike bassein ja grilli nurk. Meie kõrval tänavas elavad Mikk ja Kelin ka töökaaslaste juures. Nii et väga lahe on vahest õhtuti koos õlut, Broome ja randa nautida. Ja ma ei saa märkimata jätta et Broome on tõesti see paradiis, kust oleks kunagi raske lahkuda. Miks muidu enamus Broome elanikest on siia kunagi puhkama tulnud, ning otsustasid siia elama jääda. Ning võrreldes enamus Austraaliaga, on Broomel ka näidata veidi ajalugu. Alguse saanud 1880ndate lõpus, kui pärli sadam,mis on olnud kogu elu Broome süda ja tänapäevalgi uhkelt toodab ühtesid parimaid ja kallimaid pärleid maailmas.Teine asi on abrorigeenid,kui palju neid siin linnas on ja kuidas nad elavad oma "telkides" või lihtsalt puu all peaaegu kesklinnas ja elatuvad vaid alkoholist ja valitsuselt saadud rahade eest.
Teised jällegi,kes elavad bushis ja teevad kunsti ja see müüb siin hästi, aborigeenide tehtud kunst on täiesti omapärane ja huvitav, kuidas nad kujutavad oma maalidel ette nende rännakuid elus ja nende sööki ja rituaale ja see kõik on joonistatud punktiir süsteemis ja nii täpselt.
Tööjuures on mul nüüd nii,et hetkel saan edasi töötada linnas, parandan pärli paneele ja teen igasugu muid abistavaid töid. Kuna juuni kuus tulevad laevale pärli tehnikud Indoneesiast siis loodetavasti saab veel veidi linnas tööd teha ning ei pea laevale minema ja kuna Turf Club töö on ka nüüd, siis on ideaalne hetkel nautida Broome.
Pärlindus on aga omaette huvitav, kui palju erinevaid töid tuleb teha, et saada kunagi valmis 1 pärl ja see võtab aega mõned aastad. Eelmise aasta blogis kirjutasin veidi pärlitest ka ja sel aastal olen ma seda kõike veel lähemalt nüüd näinud, kuidas nad kasvavad ookeanis ja kuidas neid töödeldakse.Eelmine nädal kuulsin, et minu firma, Clipper Pearls omab kõige suuremat pärli farmi Austraalias. Paspalei on küll suurim kompanii, kuid tal on mitu väiksemat farmi. Ühesõnaga kui me laeval juba päevas puhastasime keskeltläbi 5000 karpi päevas,ehk u. 5 liini (liin on u. 100m pikk, kus küljes ripuvad 100 paneeli, igas paneelis on 8-10 pärlikarpi) ja neid liine seal vees on nagu nii palju. Need Indoneesia tehnikud kes laevale lähevad, tellitakse iga aasta. Nemad panevad siis kirurgiliselt pärlid karpidesse kasvama, ehk siis võetakse auster, avatakse teda veidi ja pannakse nn. seeme (väike klaas kuul) sinna sisse, siis lastakse need mõneks päevaks ookeanisse, võetakse välja, kõik karbid kontrollitakse röndgeniga üle, et ikka kõik ok oleks ja siis lähevad nad uuesti vette tagasi mõneks kuuks. Praktiliselt iga 3 kuu tagant võetakse paneelid veest välja ja puhastatakse(see mis me laeval tegime) vahepeal isegi vahatatakse peale puhastamist nad üle,et hiljem lihtsam oleks. Ning sedasi see protsess käib mitu aastat, et nendest samadest karpidest kunagi kätte saada need ilusad ja kallid pärlid. Olen ka näinud 11a vanuseid pärli karpe, need on juba mitu korda pärlit tootnud ja sel aastal nad nii öelda tapetakse see karp ära,eks see on ka viimane piir osade austrite puhul, sest kui ta ise sureb siis see pärl läheb austri sees tuhmiks ja on pea et väärtusetu.
Kui keegi kunagi küsiks, et kuhu Austraalias puhkama tulla? Oleks vastus kindlasti Broome, sest siin on pidevalt ilusad ilmad, sõbralikud inimesed, türkiis sinine ookean, valge ja punase liivaga rannad, kaamlid, krokodillid, pärlid ja aborigeenid ning see linn asub veel täiesti outbackis. Ja ma ei tahaks et see kunagi muutuks, siia linna ei sobi kõrged majad ja valgusfoorid..hetkel neid veel õnneks ei ole. Eks selle pärast me seda linna naudimegi. Ei möödu vist päevagi kui me autoga randa ei sõidaks.. päikest võtma või lihtsalt õhtust sööma.
Mikk rolleriga :=)
Oli väga õige otsus meil siia Broome tagasi tulla... ja nii oma viimane aeg Austraalias veeta. Mõni kuu on vaid veel koju tulekuni jäänud, kahju lahkuda aga samas tahaks juba kõiki tuttavaid ka näha. Peatse kuulmiseni :=)
Subscribe to:
Posts (Atom)
