virsikufarmis

„Hi, my name is John and this is my farm!“... niimoodi tervitas meid meie uus boss reede hommikul kell 06.30. Töötame nüüd siis jälle farmis ja korjame virsikuid. Pole paha mangode pealt virsikute peale minna. Sahtel on muidugi virsikuid täis... nagu enne oli mangosid :) Tööaeg on kahjuks lühike – hommikul siis kui valgeks läheb 6.40 kuni kella 15.00ni. Teeks rohkem, kuid ei saa, sest nad pakitakse sama päev ära...muidu lähevad koledaks. Seega otsime samal ajal mingit muud tööd. Eile sõitsime läbi erinevaid kohti... ning leidsime pirnifarmi. Aga seal tööd kauaks pole ning leppisime farmeriga kokku, et iga päev kui virsikud korjatud... korjame ka pirne paar tundi. Täna käisime siis ka pirne korjamas. Raske on ... kuid teeme seda vabatahtlikult. Sest raha on hea J Virsikutega on jälle meil kerge allergia... sest virsikud pritsitakse mingi keemiaga ja see tolmab õhus ning kätele on pisikesed punnid tekkinud mis sügelevad. Aga see ei ole nii null kui mangodel oli. John on selle farmi omanik aga meie otsene boss on tema vend(kelle nime ma ei tea ja mis polegi oluline) tema siis sõidab traktoriga ringi ning viib täis kaste ära. Täna nägime ka meie bossi „sõbrannat.“ Kes on uskuge või mitte mees. Täpselt YMCA videost maha astunud J Sellist asja juhtub ainult Austraalias, et farmer on gay. Aga väga toredad tunduvad mõlemad... ei ole mingi „kuri boss“ :)
Kuidas me selle töö siis saime? Nimelt sama päev kui siia Sheppartoni jõudsime käisime siin tööbüroos, mis otsibki tööd puuvilja korjajatele. Seal pidime täitma mingid ankeedid ning siis õeldi, et kohe nad meile tööd pakkuda ei saa aga seal käib nii, et kes tahab tööd, see ootab seal büroos. Ning farmerid siis helistavad sinna büroosse ning paluvad saata mingi teatud arv inimesi tööle. Tundus algul uskumatu, et mis mõttes me nüüd hakkame seal istuma ja tööd ootama. Aga kui ta ütles et eelmine päev sai tööle 40 inimest siis mõtlesime proovida. Gristo ja Mihkel läksid meile öömaja otsima ning mina ja Karin jäime sinna siis istuma. Peale meie istus seal veel inimesi. Istusime seal kuskil 3h ja ükski farmer ei helistanud. Peale meie istus seal veel kümmekond inimest, kellele seal oli peale meie veel kaks eesti kutti. No egas midagi...pidime järgmine päev tagasi minema. Järgmine hommik kell 8.30 olime jälle platsis ning seal oli juba paarkümmend inimest. Kelle seas 7 eestlast...nimelt 3 eesti tüdrukut oli jälle juures. Nii uskumatu kui see ka pole..aga eestlasi kohtab igal sammul, ka suures Austraalias. Istusime seal siis vist 4h ja kõik kaardimängud said läbi mängitud arvutist :) Ja see kord edukalt. Farmer helistas ja me saime tööle juba ülejärgmine päev.

Kindlasti tundus teile seekordne blogi natuke teistsugune....sest seda ei kirjutanud Gristo nagu kõik eelnevad blogid. Ja miks nii põhjalikult rääkisin sellest tööst.. nimelt sellepärast kuna tean, et seda blogi loevad ka paljud need kes tulevad alles Austraaliasse ja nendele on see kindlasti vajalik ja huvitav info.
Kindlasti pikka aega nüüd siia ei lisandu midagi, kuna hakkas jälle meie tööelu. Aga peale seda on meil jälle uued plaanid. Meie „Must do“ listis on F1-Melbourne’s 29.märts ja vist ka Tasmaania...aga elame näeme!

selline on oppossum:

Suured kallid teile sinna külma Eestisse, igatseme väga-väga teid kõiki...kuigi siin meeldib meile ikka väga :)
Marin