Teel läände – Nullarbor Plain- West Aus.

02.04.2009
Sheppartonist lahkusime pühapäeva hommikul, sihtpunktiks Melbourne ja F1. Imekombel linna liiklus ei olnud üldse hull, eelnevalt oli juba inimesi teavitatud, et jätke autod koju ja tulge üritusele ühistranspordiga. Meie jätsime oma Veranda rannapuiesteele. Üritus ise muidugi on väga lahe.Aga kui nüüd sõidu jälgimise poolepealt vaadata siis teil TV-st oli seda tunduvalt parem jälgida. Esiteks juba sellepärast, et rajaääres ei kannata kaua olla, see hääl mida need masinda teevad on nii vali. Muidugi need hääled on juba üks osa sellest üritusest. Jalutasime põhikurvid ikka läbi ja lõpus jälgisime võistlust hoopis muruplatsil istudes ja suurelt ekraanilt vaadates ning õlut juues.Võistluse lõppedes läks kogu see rahvamass finishi alasse, meie koos nendega. Sealt sai aia tagant näha boksialasi ning vormeleid. Peale võistlust algas samas pargis briti rock bändi The Who kontsert(pilet oli F1 hinna sees)
Esmaspäeva hommikul hakkasime oma reisiga jälle pihta, esimeseks sihtkohaks oli Great Ocean Road. Maantee siis kulgeb mööda ookeani kallast, vahepeal mäe servadel, vahepeal aga sisemaal, kokku 273km. Väga, väga ilus, eriti lõpupoole kus ookeanis laiusid liiva-kalju saared..tuntuimad neist 12 Apostlit ja London Bridge. Need on kõrged lubjakivist kaljurahnud, mis on tekkinud erosiooni tagajärjel aastasadade vältel. Kunagi olid need saared maismaa üks osa,loodusjõud(vesi ja tuul) on neid hävitanud ja 12 apostlist on nüüd vaid järgi kaheksa. Üheksas kukkus kokku 2005a. Ööbisime ilusas kohakeses Port Campell’is, mis on ka nende apostlite rahvuspargiks.
Peale Suurt ookeaniteed algas varsti juba South Australia. Kuulus oma veinide poolest, tee äärde jäi tohutul hulgal erinevaid veini farme, igalühel neist massiivselt suured viinamarja istandused. Adelaideis, SA pealinnas tegime mõnetunnise peatuse, käisime turul , vaatasime tähtsamad asjad üle ning suundusime edasi maanteele. Hetkel sõidame Port Augusta’st Lääne- Austraalia poole. Silt näitas just 800km osariigi piirini ja ning Perthi 2200km. Loodus on väga austraaliapärane ning erineb idaranniku loodusest kui öö ja päev.Kui seal oli kõik roheline ja ilus siis siin pool on täielik tühermaa, mõned madalad puud, tohutult väikeseid põõsaid, punane liiv ja üks ainuke maantee, eemal mõningad mäed. Rohelist näeb haruharva. Mingid mustad linnud(ronga moodi) just nokkisid teeääres känguru raibet. Vot nüüd võib juba öelda, et on Austraalia tunne peal ja see tunne on nii hea :=) Siin maanteedel sõidavad ringi Maantee Rongid(Road Train).Need on suured rekkad,millel 3 või rohkem haagist taga. Lisaks läheb Adelaide’st- Darwin’isse siit suur kõrberong The Ghan.Sõidab see siis läbi kõrbete ja Alice Spring’i.Vahepeal vaatasime põhiteelt kõrvale,kuhu jäid soolajärved.Osad olid vedelas olekus, osad aga tahked nagu jää,värvus muutus roosast hele lillaks.
04.04.2009
Nullarbor Plain
Sõit on ikka väga pikk oleme juba teel olnud 6 päeva ning sõita on veel palju. Tagasiulatuvalt: Vahepeal jõudsime Aborigeenide maale - Yalata. See külake jäi maanteest mõni km kõrvale, kuid sissesõit oli keelatud, sinna saab vaid siis kui taotled endale loa.Fotoaparaate ja alkoholi ei tohi sinna viia.Suur maantee kulgeb siis läbi abode maa.Austraalias on ikkagi osa mandrist jäetud aborigeenidele ja nemad siis otsustavad kas valge inimene võib nende kommuuni külastada või mitte.Edasi algas Nullarbor Plain, ladina keelses tõlkes „no trees“ ehk siis ilma puudeta maapind. Tõesti, terve silmapiiri ulatuses ei ole ühtegi puud,on vaid tühjad väljad ja madalad põõsad,põhim. tegu on kõrbega,kus kasvab mingisugune taimestik.Maantee ääres laiuvad aegajalt suured sildid, ettevaatust kaamlid,emud ja kängurud.Emusi ja kängurusi oleme juba teel kohanud mitmed korrad, kaamleid veel mitte.Isegi üks suur kotkas nokkis teeääres surnud kängurut.Kuna vahemaad on siin nii pikad siis surnud loomi teepealt keegi ära ei korista,healjuhul lükatakse nad teeäärde ning sinna nad jäävad,kuni neist skeleti puru järgi on.Selliseid skelette on teeääres tohutult.Ühes tanklas lonkisid aga rahulikult ringi 4-5 dingot.Nad näevad väga rootsud välja ja eks nad käivad siin süüa norimas.Küsimusepeale: ega nad kurjad pole? ütles müüa,et kui neile süüa annad siis nad on sinuga väga sõbrad kohe.Tankla uksel on aga suur kiri, et palun ärge söötke dingosi! Sealtsamast tanklatagant jookseb nn. dingoaed.See ehitati 60a. tagasi. Kokku on seda peaagu 6000miili.Seda loetakse maailmas kõige suurejoonelisemaks inim kätega tehtud asjaks.Mõte oli selles,et dingod ei pääseks sisemaale lambaid ja muid koduloomi ründama..kasu oli sel kuuldavasti aga väike.Kulgeb see aed siiani veel Queenslandi-New South Walesi ja South Australia vahel.
Ööbisime maantee ääres Roadhouse’des.Need on kohad kus saad kütust tankida, sooja sööki süüa ja magada.Meie magasime autos, sest telgis oleks öösel liiga külm ja motell meie jaoks hetkel liiga kallis.Seega panime telgi küll püsti, kuid tõstsime auto sinna asjadest tühjaks.Neid Roadhouse on selle maantee ääres ikka kümmekond, praktiliselt iga mõnesaja km tagant.Muidugi kütus ja söök on neis kohtades tunduvalt kallim kui mujal...arusaadav, lähima linnani on vb 1000km.Rahvas on teepeal sõbralik, vastutulevad autojuhid viipavad üksteisele ja tervitavad...teinekord võib pooltunidi sõita et üldse kedagi näeks.See on ainuke maantee mis ühendab siit altpoolt läänekallast ülejäänud Austraaliaga.Osariigi piiridel on suur kontroll...auto vaadatakse läbi ainult ühe pilguga-et sul ei oleks puuvilju kaasas.Neid ei tohi teise osariiki vedada, kardetakse puuviljadega levivaid haigusi ja kärbseid.
Just alustasime sõtmist Aus. kõige pikemal sirgel, 146,6km ainult sirget trajektoori. Muide teeääres on isegi sildid kus hoiatatakse et siin teedel on lubatud lennukitel teha hädamaandumist,niiet tuleb silmad-kõrvad lahti hoida.Kella oleme teel olles 3 korda tagasi keeranud, Adelaides 30 min, Lääne Austraalias: esimene kord 1,5h ja teist korda 45min. Hetkel peaks Eestiga ajavahe olema 5h. Muide ühes külas kus ööbisime paar ööd tagasi, küsis karavan pargi omanik, et kust pärit oleme, ütlesime Estonia, tüüp kohe teadis: “old Russia“ , kui ütlesime et pole Venemaaga enam mingit seost, siis ütles „you Estonians are smart people“ (ühesõnaga pidas ta silmas et me eestlased oleme tark rahvus,kuna suutsime nii suurest maast lahti rabeleda nagu Venemaa-erinevalt teistest ozzidest teadis ta meie ajalugu).Oz’ideks nimetavad end austraallased, see vist lühed sõnast aussie. Muideks me olime esimesed eestlased kes tema pargis on olnud.
05.04.2009
Neljanda aprilli õhtuks jõudsime väikelinna nimega Esperance.Kuulus oma valgete liivarandade ja helesinise vee poolest.Tõesti väga ilus koht,ei uskunud et läänekaldal nii kenad rannad on.Siin rannas elab hüljes nimega Sammy koos oma pojaga.Üks vanamees meelitas ta kalaga kaldale, kuid talle kala visates,napsasid kajakad selle Sammy ninaalt ära.Solvunult jäi hüljes rannale lihtsalt lebama. :=)
06.04.2009
Oleme jõudnud linna nimega Albany,üritame siinkandis tööd leida. Pildid tulevad hiljem, kuna hetke neti ühendus ei lasknud neid ülesse panna.