Kakadu rahvuspark

Park asub sadakond kilomeetrit Darwinist ida suunas. Ja võtsime oma suuna sinna peale. Tegemist on siis Austraalia suurima rahvuspargiga 20 000 km2. Ennem parki sisenemist jäi tee äärde pood, kus müüdi aborigeenide kunsti ja digeridoosid(aborigeenide pill). Gristol on juba ammune unistus digeridoo omale osta. Pole veel siiani õiget leidnud ja nad on ka päris kallid, hinnad jäävad $100-$2000 vahele. Nähes kuidas aborigeenid poe ees digeridoosid maalivad, otsustas Gristo, et peab temagi selle pilli sealt ostma. Tahtsime ju seda „õiget“ aborigeeni pilli, mitte „made in China“ mida saab igast suveniiri poest. Pool tunnikest erinevaid pille proovitud ja müüjaga aru pidamast saigi üks soetatud. Gristo magab nüüd pill kaisus, kuna see on päris suur koos karbiga =)(pildid Gristo imepillist tulevad järgmine kord)
Nagu eelnevalt õeldud oli meil plaan jõe kruiis võtta. Pakkujaid on seal mitmeid ja meie otsustasime kruiisi kasuks mis räägib samas ka aborigeenide elust-olust. Ja ei olnud me veel jõudnud paati astuda kui silmasime esimest soolavee krokodilli. Need eelnevad magevee omad mis me nägime võiksid vabalt oma suuruse poolest talle poegade eest olla. Selline suur kolme meetrine isend, keda vaadateski kananahk ihule tuli. Esimesed pildid kaldalt tehtud ja nüüd hops paati. Sõitsime jõe keskele, paadi mootor tegi imelikku häält ja jäi seisma. Aborigeenist giid kobises omaette, et no kurat jälle kütus otsas ja ütles, et peame nüüd kaldale ujuma. Ok õnneks tegi mees nalja. Järgnes loeng paadi ohutusnõuete kohta, et kui midagi peaks juhtuma, siis ärge nähke vaeva päästevestide selga panemisega, vaid loopige neid eemale, krokode hammaste vahele. Lihtsamalt õeldes, ei oleks päästevestidest mingit kasu kuna jõgi kubiseb krokodillidest. Mees rääkis tõsijuttu, aga õnneks suutis ta seda teha nii, et keegi ennast tagasi kaldale viia ei lasknud. Ja sõit võis alata.

Vaevalt paar minutit sõidetud kui silmasime mõlemil kaldal lõunauinakut tegevaid krokodille. Ja oii nad olid suured... kolme-nelja meetrised kes võiksid su nahka panna silmagi pilgutamata. Giidi jutu järgi ei maga nad ainult kaldal vaid võivad ka jõe põhjas tunnikese pikutada. Nii et vette kukkudes on su saatus juba otsustatud. Aga me ei kartnud.. ärge seda arvake =) Ma arvan, et teie seda blogi lugedes tunnete suuremat hirmu. Ja nii see paar tunnikest möödus, krokosid pildistades, lugemine läks paarikümne peal sassi.


Krokodillid nähtud, tekkis soov ka kroko liha maitsta. Pakutakse seda siis krokodilli kujulise hotelli restoranis. Mõtlesime, et mis seal ikka, võime endale korra lubada ka luksust. Panime laua kinni ja lõime end üles. Restoranis selgus, et ei pakuta seda liha mitte praena vaid eelroana. Restorani praadide suurust teades, ei olnud me eriti üllatunud kui lauale toodi kahele inimesele mõeldud roog. Koosnes see siis kahest vardast känguru lihast, kahest vardast krevettidest, salatist, pirukast ja taigna sisse keeratud krokodilli lihast. Palun väga $39! Kõik oli väga maistev ja kroko liha sai ka proovitud..meenutas kana või kala liha. Olgu õeldud, et põhirooga me sinna sööma ei jäänud vaid suundusime oma karavanpargi restorani ja tellisime pitsa. Kindla peale minek, et kõht saab täis.

Järgmine päev möödus meil aborigeenide kaljujoonistusi vaadates, mis on tehtud loomaverega ja oma 5000 aastat vanad.

Järgmine hommik tegime mõnusa supluse 34 kraadises jões. Mille soe vesi on kõik looduslik... aga täpsest tekkeloost ei saanud päris aru.

Hetkel oleme vanas kullakaevanduse linnas Tennant Creekis ja homme ootab meid ringreis kullakaevanduses. Peale seda suundume itta...lähemale maailma kuulsale korallrahule.

Marin ja Gristo