Tagasi Broomes

Olemegi nüüd jälle Broome jõudnud. Siia jõudes oli tunne nagu oleks tagasi kodus... teises kodus siis. Aga ka teekond Alice Springsist siia oli huvitav. Peale Alice Springsi tuli meil ette võtta u. 1000 km kruusateed(Tanami Road), mis oli päris kohutavas olukorras. Tee oli hööveldamata pikka aega ning nii treppis, et kiirust pidi hoidma 90 ringis. Seisma jääda oli võimatu kuna siis oli tunne, et auto kukub tükkideks. Auto kolises ja ragises ning päris korras ka enam ei ole peale seda teed. Õnneks midagi suurt ei ole viga ja Gristo saab asjad ehk ise ära parandada. Ka Kelini ja Miku autole see tee väga ei meeldinud ning osad tuled lakkasid töötamast.

Aga autod sõitsid ilusti Broome välja ja sõidavad edasigi. Tanami tee äärde jäi maailmas suuruselt teine meteoriidi kraater. Kui keegi on näinud Austraalia õudusfilmi Wolfe Creek, siis ka see on seal filmitud. Räägib see meie sugustest reisijatest kelle auto ütleb üles seal kraatri juures ning üks tore kohalik vanahärra neid aitama hakkab. Vaadake filmi siis näete mis juhtuma hakkab =)Kraatri ühest otsast teise on üle 800 meetri ning sügavust 60 meetrit. Meteoriit ise tuli alla umbes 300 000 aastat tagasi.

Sealt edasi viis meie teekond meid Halls Creeki, kus enamik elanikonnast on aborigeenid. Kuna olime 3 päeva olnud eemal igasugusest asutusest siis poistel käisid neelud külma õlle järgi ja ega meiegi Keliniga väikesest siidrist ära ei oleks öelnud. Alkoholi poodi minnes oli imestus suur kui avastasime eest tühja poe. Müüdi seal ainult 2 sorti õlut ning kangem neist oli 2.7%. Nimelt on seal linnas aborigeenide pärast keelatud ära kangema alkoholi müük. Nad joovad lihtsalt liiga palju =) Ja ega me seal linnas kauem ei olnudki sest Broome oli juba nii lähedal ja tahtmine ruttu siia jõuda oli suur.

Kelin ja Mikk läksid linna karavanparki ja meie tagasi Mango Place. Pererahvas võttis meid suure rõõmuga vastu ja saime omale elamiseks karavani kus meil on sees voodi ja ees on suur võrguga eeskoda. Ilmad on aga harjumatult kuumad. Päeval on püsivalt 38 kraadi ja öösel 25. Esmaspäeva hommikul läksime siis Gristoga Broome et tööd leida. Esimese asjana käis Gristo oma vanas pärli firmas. Kui kuuldi et otsib tööd küsiti, et kas järgmine päev saab alustada tööd pärlilaeva peal. Nimelt laev oli juba merel aga 2 inimest oli puudu. Ja nii ta järgmine hommik peale võetigi ja sõidutati autoga kuskile, kust ta siis omakorda läheb väikese paadiga suuremale laevale. Ja nii ma olengi jälle üksinda ... õnneks seekord vaid nädala. Aga palk on hea ja eks me siia Broome raha teenima tulimegi. Eks see jällenägemis rõõm ole see suurim. Ülejärgmine nädalavahetus vaja siis Gristo naasmispidu teha ja minulgi tiksub aastake juurde... vaja juubelit pidama hakata. Gristol töö olemas ja sõitsime minu CV-d viima. Kelin ja Mikk töötavad restoranis nimega Zanders, mis on siin vist kõige ookeani poolsem restoran. Ja Kelin oli ülemusele maininud et ma otsin tööd. CV näpus läksin kohale ja sain järgmiseks päevaks omale proovipäeva. Tundus, et ka see läks hästi ja nüüd ma siis ootangi millal nautuke kiiremaks läheb ja turisti hooaeg pihta hakkaks, et saaksin tööd alustada. Oleks päris tore töötada ookeani vaatega restoranis kus paari kuu pärast võib aknast isegi vaalasid näha. Ja muidugi töökaaslasteks oleksid meie toredad reisikaaslased Kelin ja Mikk. Ja nii see elu meil siin läheb... katsume natuke raha säästa, et saaks mõne kuu pärast koju tulla. Eks järgmine kord siis Gristo kirjutab oma pärlilaeva tööst lähemalt.

Ja meil on ka uus number, kuna ainult sellel on siin levi. +61458791678

Seniks aga kallistused teile sinna kaugele kevadisse Eestisse!!!

Outback and dirt roads

Kõigepealt väikesed lühendid edaspidiseks lugemiseks, kuna neid on raske tõlkida ümber:
Dirt road - katteta tee(kruusa-liivateed aussis)
Outback - selleks nimetatakse Austraalia sisemaad, kõik mis jääb linnadest ja rannikust sisemaa poole.
Roadhouse - outbackis iga mõnesaja km tagant on väikesed majad maantee ääres kus saab tankida, süüa magada jne..
creek - oja, väiksem jõgi
bush - põõsastiku, väiksemate puudega kaetud ala

Coober Pedyst hakkasime sõitma Oodnadattasse, et saaks sealt Simpson'i kõrbesse minna. Teepeal sõitsime läbi Dingo aiast, ehk siis tegemist on maailmas kõige pikema inimese poolt rajatud asjaga üldse, see on pikem kui Hiina müür.

Oodnadatta on väike küla keset outbacki ja sealses Pink Roadhouses pidime saama täpset teede infot edasi minekuks. Siin ka jõudsid meile järgi Kelin ja Mikk.

Jäime ööseks sinna kämpima. Kuna me asusime Aussi kõige kuivemas regioonis, siis meie õnnetuseks just sadas öösel seal nii kõvasti vihma, märjaga on aga teed seal pea läbimatud. Kuigi ametlikult Simpsoni tee oli poolenisti suletud, oleks võibolla saanud isegi sinna minna, kuid me otsustasime et ei hakka riskima, kui seal mudasse kinni jääme siis ei tule meid keegi sealt välja tõmbama vb nädal aega, vb kauemgi..otsustasime suuna võtta maantee peale tagasi, mis kulges läbi 200km pikka dirt roadi Marla'sse(kuna Coober Pedysse oleks sama pikk maa olnud).Teeolud olid aga öösega muutunud katastroofiks meile. Me olime hommikul esimesed kes selle teepeal sõitsid.
Olime jõudnud mõni km sõita, kui nägime et paarsada meetrit teed on muutunud jõeks. Egas midagi, naised saadeti auto ette jalutama, et näha kui sügavaks läheb ja milline tee põhi on.










Ning niimoodi me läksime,vahepeal tulid mõned creek'i ületused,kust õnneks ikka saime veel autodega läbi, kuigi vahepeal juba armatuuris tuled põlesid, aga mootor töötas edeasi.Üks ja ainuke auto tuli meile vastu, temalt tee infot küsides, ütles et olud ei ole head.Ta oli mõniaeg tagasi ühest creekist läbi tulnud, kuid ütles et vesi tundus tõusvat ja ta kahtleb et me sealt läbi saame,kuid uskus et hommikuks on vesi taandunud.Olime kokku sõitnud umbes 4h -80km. kuni jõudsime selle creek'ini ja see oli tõesti juba liiga sügav meile. Õnneks ilm oli ilus ja panime oma laagri püsti sinna jõe äärde. Varsti kuuldus auto hääli teiselt poolt jõge.Sinna tuli kokku u. 15 autot, nad olid kõik üks suur perekond ja pidid minema kuhugi sünnipäevale. Kuuldes meilt et üle tulla pole võimalik, panid nad oma laagri püsti teispool jõge. Nii me siis veetsime selle pool päeva seal jões ujudes ja teiste inimestega jutustades.Kõigi jaoks oli see suur ime, et praegusel ajal kesk-Austraalias sedasi sajab.






Hommikuks oli vesi juba tunduvalt madalam ja me saime jõe ületatud. Mina ja Mikk olime muidugi eelmise päeva offroadist nii vaimustuses, et ootasime juba samasuguseid teeolusi, kuid kahjuks oli päike suutnud juba teed kuivatada ja pooltki nii põnev enam polnud.
Kinni me kordagi ei jäänud, kuid vahepeal oli muda nii pehme ja libe et isegi kõige madalama käiguga läks vaevaliselt.Ning Miku ja Keliniga kokku saamine oli nagu ette määratud,koos sõita ja reisida on palju huvitavam ja turvalisem. Ühe autoga poleks julgenud seda teed sõita.


Maanteele jõudes kulges meie tee edasi ühte kuulsaimasse kohta Aussis- Uluru, ehk Ayers Rock. Esiteks on tegemist maailmas kõige suurema kiviga(3,6km pikk ja 348m kõrge maapinnast),samas 2/3 sellest kivist on veel maa all. Teiseks on see kivi aga väga tähtis aborigeenidele, see on nende püha paik,kus vanasti ja ka tänapäeval peetakse hõimude traditsioonilisi üritusi. Uluru ongi ametlikult nüüd jälle aborigeenide oma. Me olime ennem muidugi pilte näinud ja jutte kuulnud, ning ei oodanud väga palju ühest suurest kivist,mis laiub keset tühermaad. Kuid tegelikult oli see ikka väga võimas.Ta on ikka tohutult suur ja ilus,ning iga küljepealt omamoodi. Võimalik on ka ronida sinna otsa, kuid abodele see ei meeldi ja meiegi ei teinud seda.Umbes 150miljonit aastat tagasi , kui Austraalia oli kaetud veega, oli Uluru saar.







Uluru'lt võtsime suuna Kings Canyon'isse, pildid vast räägivad ise enda eest. Tekkinud on need kaljud seal mitme kümned miljonid aastad tagasi, kui seal olid liivaluited ja ookeani põhi.







Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid kaamleid ja hobuseid.Teepeale jäi meile veel aborigeenide küla Hermannsburg, mille külastamiseks pole luba vaja,küll oli aga keelatud sõita kõrval tänavatesse,majade vahele,kus nad elavad.Ja nagu ikka on kõik hoovid prügi ja raua risu täis,osadel majadel aknad puuduvad või on kividega sisse loobitud, seintes haigutavad teinekord pea suurused augud, kuid nemad elavad sedasi. Nende jaoks pole tähtis maja või eluruumi ilusus, vaid...miski muu. Minujaoks näeb välja nende küla nagu mingi geto.



Kui juba õhtul endale ööbimiseks sobilikku parklat tee ääres otsisime, nägime ühte vanakest, kes reisib 2 kaamli ja pooleks lõigatud van'iga. Kaamlite nimed on Snowy ja Willy. Vanake ise on algselt pärit Saksamaalt, kuid on 60ndail aussi tulnud ja elab siin ning viimased 8a. on ta sedasi rännanud. Tema koduks ongi tema van ja lemmik loomadeks kaamlid, kes tal karavani aitavad vedada.



Praeguseks oleme jõudnud Alice Springsi Northen Territory'l, mis asub keset aussi outbacki. 135a tagasi oli see linn lihtsalt telegaaf-jaam,praegu aga madal metropol linn,millest vist vähemalt pooled elanikest on mustanahalised. Sedasi elavad osad mustad siin tänavatel.

Edasi viib meie tee siit Lääne -Austraaliasse mööda Tanami tracki(u. 1000km dirt roadi) hetkel teeolud ei paista head olevat, kuid tee ametlikult suletud ei ole, nii et me üritame ikkagi minna. Kahjuks minu suurim soov jäi ikka teostamata(minna Simpsonisse) kuid eks siis tuleb see jätta kunagi hiljemaks, igatahes on ta mul "must do in your life time" nimekirjas nüüd.

Coober Pedy

Port Augustast hakkasime juba Cooberi poole liikuma(560km), kui järsku auto mootor hakkas üle kuumenema ja me otsa Augustasse tagasi keerasime. Õnneks saime järgmine päev edasi liikuda ikkagi ning jäime ööseks teeäärde kämpima.
Teepeale jäi veel suur soola järv Lake Heart


Oleme jõudnud linna nimega Coober Pedy(elanikke u 3500), mis aborigeenide keeles tähendab, "white men's hole in the ground" Tegemist on maailmas opaali pealinnaga.
Opaalid on värvilised vääris kivimid,millest valmistatakse ehteid. 1915a. kui enamus Austraalias kulda otsisid, leidis üks noor poiss värvilise kivikese. Nüüdseks on siin see linn ja kogu ümbrus ümber kaevatud. Ja ega see linn polegi teab mis vaatamisväärsus, pigem jätab hoopis mulje et oled sattunud maailma lõppu. Ja ega ilmaasjta pole Hollywood siin mitmeid filme vändanud(Mad Max 3, Red Planet jne..)
Uskumatu on aga see et pea pooled elanikest, elavad siin hoopis maa all. Kuna suvel on temp. siin väga suur ja vihma peaaegu et ei sajagi(vesi kallis siin) ning talvel on ööd väga jahedad, siis on inimesed kolinud maa alla elama, kus on aastaläbi u. 24c. Käisime meiegi ühes opaali muuseumis vaatamas kuidas vanasti kaevandati ja kuidas tänapäeval elatakse.Isegi kirikud on siin maa all.







Võimalik et jääme siia veel üheks ööks, kuna ikka veel on osad teed suletud ja Simpsonisse veel ei saa, seega peame ootama...ning meie kaasmaalased Broomest, Kelin ja Mikk on samuti siiiapoole teel, niiet vb ootame nad ära ja reisime koos edasi,nendelgi plaan Broome tagasi minna.

Jälle teel

Aasta tagasi (31.märts)hakkasime me Melbournest edasi liikuma West Australia poole..teadmata kuhu me välja jõuame ja mis meist saab-jõudsime Broome. Nüüd aasta hiljem hakkame me samuti jälle reisima, seekord aga sihtpunkt on teada ja see on jällegi Broome :=) Miskipärast on Broome just see koht kuhu tahaks tagasi, enne kui Austraaliast lahkume.

Kuna munadepühad olid tulekul ja need pikad pühad(4 päeva) siis otsustasime, et meil pole mõtet 4 päeva siin passida, vaid hakkame tasapisi edasi liikuma. Tegelikult oli see Broome minek juba ammu plaanis, juba oli kogu teekondki valmis vaadatud ja selleks ka vastav masin soetatud.Plaanis oli minna Broome kõige otsemat teed pidi,otse läbi Simpsoni kõrbe.Kahjuks tuleb aga teekonda muuta, kuna suured vihmad mis Põhja Aussis maha sadasid, tekitavad nüüd kesk-aus üleujutusi ja Simpson asub seal keskel.Me muidugi alla ei anna ja üritame sinna igal võimalusel minna, kasvõi mõnda teist teed pidi.Teekond Broome peaks olema umbes 5000km pikk.

Walgettis olid paar päeva vihmased ja farmer Scott, kes ise läks mõneks päevaks perega Sydneysse, jättis oma maja meile ja ühe ülesande kah-köök ära värvida..midagi paremat vist poleksi siin vihmaste ilmadega teha.
Sydneyst tagasi tulles oli farmer väga üllatunud ja rahul oma köögiga :) Enne lahkumist kutsus ta meid veel oma uue mänguasjaga sõitma. Nimelt ostis ta endale jeti ja me saime ka proovida seda 170hp elukat Scotti väikese järve peal :D


Esimese öö veetsime tee ääres ühes parklas. Kus peale meie olid veel kaks vanapaarikest karavanidega. Õhtu veetsime nendega veini juues. Ja kergelt napsused vanakesed kutsusid meid ka hommikusöögile. Ei suutnud nad ära imestada kui lihtne tänapäeval reisida on ja kuidas meie vanemad küll lasid meid nii kaugele tulla =)
Teepeale jäi vana kaevandus linn Cobar, seal sai hetkel veel aktiivset kulla ja vase kaevandust vaadata.

Hetkel oleme veel NSW, Broken Hills'is ja edasi suundume South Austraaliasse. Broken hills'is käisime vanas 50ndatest pärit piimakokteili baaris nimega Bells. Menüü oli sama mis 50ndatel. Proovisime meiegi ära selle aja populaarse joogi-magustoidu. Pannakse siis suurde klaasi kaks palli jäätist sinna peale sinu poolt valitud siirupit ja klaas täidetakse soodaveega. Kõlab uskumatult aga maitses hästi =)



Eile käisime veel läbi ühest nii öelda ghost town' ist,nimeks Silverton,mis oli kunagi hõbeda kaevandus,nüüdseks kaevandus on lõppend ja need vähesed kes on sinna elama jäänud, elavad justkui õudus filmist.Kuulsaks on see linn aga saanud hoopis filmimaailmas, kes teab siis Mad Max II (Mel Gibson,kes ise ka austraallane)on seal filmitud. Kohaliku Hotell-pubi ees seisab üks neist masinatest mis seal filmis oli. Kokku on seal linnas üle 140 erineva filmi ja reklaami filmitud. Ja eks see väike linnake ongi justkui väljasurnud,ainult pubis oli turiste näha.



Oleme nüüdseks jõudnud Port Augustasse, tee siia kulges seekord läbi sisemaa, kuid maastik oli ilus ja mäed veel ilusamad.



põllupeal oli näha väike keeris torm, mida siin kutsutakse willy-willy:D


Homme suundume siit edasi vaikselt Simpsoni poole.