Dirt road - katteta tee(kruusa-liivateed aussis)
Outback - selleks nimetatakse Austraalia sisemaad, kõik mis jääb linnadest ja rannikust sisemaa poole.
Roadhouse - outbackis iga mõnesaja km tagant on väikesed majad maantee ääres kus saab tankida, süüa magada jne..
creek - oja, väiksem jõgi
bush - põõsastiku, väiksemate puudega kaetud ala
Coober Pedyst hakkasime sõitma Oodnadattasse, et saaks sealt Simpson'i kõrbesse minna. Teepeal sõitsime läbi Dingo aiast, ehk siis tegemist on maailmas kõige pikema inimese poolt rajatud asjaga üldse, see on pikem kui Hiina müür.
Oodnadatta on väike küla keset outbacki ja sealses Pink Roadhouses pidime saama täpset teede infot edasi minekuks. Siin ka jõudsid meile järgi Kelin ja Mikk.
Jäime ööseks sinna kämpima. Kuna me asusime Aussi kõige kuivemas regioonis, siis meie õnnetuseks just sadas öösel seal nii kõvasti vihma, märjaga on aga teed seal pea läbimatud. Kuigi ametlikult Simpsoni tee oli poolenisti suletud, oleks võibolla saanud isegi sinna minna, kuid me otsustasime et ei hakka riskima, kui seal mudasse kinni jääme siis ei tule meid keegi sealt välja tõmbama vb nädal aega, vb kauemgi..otsustasime suuna võtta maantee peale tagasi, mis kulges läbi 200km pikka dirt roadi Marla'sse(kuna Coober Pedysse oleks sama pikk maa olnud).Teeolud olid aga öösega muutunud katastroofiks meile. Me olime hommikul esimesed kes selle teepeal sõitsid.
Olime jõudnud mõni km sõita, kui nägime et paarsada meetrit teed on muutunud jõeks. Egas midagi, naised saadeti auto ette jalutama, et näha kui sügavaks läheb ja milline tee põhi on.
Ning niimoodi me läksime,vahepeal tulid mõned creek'i ületused,kust õnneks ikka saime veel autodega läbi, kuigi vahepeal juba armatuuris tuled põlesid, aga mootor töötas edeasi.Üks ja ainuke auto tuli meile vastu, temalt tee infot küsides, ütles et olud ei ole head.Ta oli mõniaeg tagasi ühest creekist läbi tulnud, kuid ütles et vesi tundus tõusvat ja ta kahtleb et me sealt läbi saame,kuid uskus et hommikuks on vesi taandunud.Olime kokku sõitnud umbes 4h -80km. kuni jõudsime selle creek'ini ja see oli tõesti juba liiga sügav meile. Õnneks ilm oli ilus ja panime oma laagri püsti sinna jõe äärde. Varsti kuuldus auto hääli teiselt poolt jõge.Sinna tuli kokku u. 15 autot, nad olid kõik üks suur perekond ja pidid minema kuhugi sünnipäevale. Kuuldes meilt et üle tulla pole võimalik, panid nad oma laagri püsti teispool jõge. Nii me siis veetsime selle pool päeva seal jões ujudes ja teiste inimestega jutustades.Kõigi jaoks oli see suur ime, et praegusel ajal kesk-Austraalias sedasi sajab.
Hommikuks oli vesi juba tunduvalt madalam ja me saime jõe ületatud. Mina ja Mikk olime muidugi eelmise päeva offroadist nii vaimustuses, et ootasime juba samasuguseid teeolusi, kuid kahjuks oli päike suutnud juba teed kuivatada ja pooltki nii põnev enam polnud.
Kinni me kordagi ei jäänud, kuid vahepeal oli muda nii pehme ja libe et isegi kõige madalama käiguga läks vaevaliselt.Ning Miku ja Keliniga kokku saamine oli nagu ette määratud,koos sõita ja reisida on palju huvitavam ja turvalisem. Ühe autoga poleks julgenud seda teed sõita.
Maanteele jõudes kulges meie tee edasi ühte kuulsaimasse kohta Aussis- Uluru, ehk Ayers Rock. Esiteks on tegemist maailmas kõige suurema kiviga(3,6km pikk ja 348m kõrge maapinnast),samas 2/3 sellest kivist on veel maa all. Teiseks on see kivi aga väga tähtis aborigeenidele, see on nende püha paik,kus vanasti ja ka tänapäeval peetakse hõimude traditsioonilisi üritusi. Uluru ongi ametlikult nüüd jälle aborigeenide oma. Me olime ennem muidugi pilte näinud ja jutte kuulnud, ning ei oodanud väga palju ühest suurest kivist,mis laiub keset tühermaad. Kuid tegelikult oli see ikka väga võimas.Ta on ikka tohutult suur ja ilus,ning iga küljepealt omamoodi. Võimalik on ka ronida sinna otsa, kuid abodele see ei meeldi ja meiegi ei teinud seda.Umbes 150miljonit aastat tagasi , kui Austraalia oli kaetud veega, oli Uluru saar.
Uluru'lt võtsime suuna Kings Canyon'isse, pildid vast räägivad ise enda eest. Tekkinud on need kaljud seal mitme kümned miljonid aastad tagasi, kui seal olid liivaluited ja ookeani põhi.
Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid kaamleid ja hobuseid.Teepeale jäi meile veel aborigeenide küla Hermannsburg, mille külastamiseks pole luba vaja,küll oli aga keelatud sõita kõrval tänavatesse,majade vahele,kus nad elavad.Ja nagu ikka on kõik hoovid prügi ja raua risu täis,osadel majadel aknad puuduvad või on kividega sisse loobitud, seintes haigutavad teinekord pea suurused augud, kuid nemad elavad sedasi. Nende jaoks pole tähtis maja või eluruumi ilusus, vaid...miski muu. Minujaoks näeb välja nende küla nagu mingi geto.
Kui juba õhtul endale ööbimiseks sobilikku parklat tee ääres otsisime, nägime ühte vanakest, kes reisib 2 kaamli ja pooleks lõigatud van'iga. Kaamlite nimed on Snowy ja Willy. Vanake ise on algselt pärit Saksamaalt, kuid on 60ndail aussi tulnud ja elab siin ning viimased 8a. on ta sedasi rännanud. Tema koduks ongi tema van ja lemmik loomadeks kaamlid, kes tal karavani aitavad vedada.
Praeguseks oleme jõudnud Alice Springsi Northen Territory'l, mis asub keset aussi outbacki. 135a tagasi oli see linn lihtsalt telegaaf-jaam,praegu aga madal metropol linn,millest vist vähemalt pooled elanikest on mustanahalised. Sedasi elavad osad mustad siin tänavatel.
Edasi viib meie tee siit Lääne -Austraaliasse mööda Tanami tracki(u. 1000km dirt roadi) hetkel teeolud ei paista head olevat, kuid tee ametlikult suletud ei ole, nii et me üritame ikkagi minna. Kahjuks minu suurim soov jäi ikka teostamata(minna Simpsonisse) kuid eks siis tuleb see jätta kunagi hiljemaks, igatahes on ta mul "must do in your life time" nimekirjas nüüd.
No comments:
Post a Comment