Tennant Creek on pika kulla kaevandamise ajalooga, asub 500km Austraalia kesk osast põhjapoole. Kullapalaviku aeg oli 1920ndatel aastatel, Eldorado kaevandus töötas isegi II maailma sõja ajal. Võtsime meiegi väikese ringkäigu ühes vanas kaevanduses. TC-s on kokku 4-5 mitte töötavat kulla ja vase kaevandust. Kuid kusagil seal lähedal on jälle avastatud seda väärilist maaki, nii et kavandatakse jälle kaevanduste rajamist sinna rajooni. Kuna me otsustasime, et võtame hommikul varakult(07.30) esimese ekskursiooni, siis üllatuseks peale meie kedagi teist polnud, nii et saime nn. privaat ekskursiooni. Giid, kes ka kunagi kaevanduses töötas, näitas meile üksipulgi ette kõik, kuidas vanasti kullaotsimine käis ja kui raske see töö tegelikult on. Olime u. 17m allpool maapinda tunnelites, mis olid muidugi praegusel ajal valgustatud kuid kujutasime ette kuidas vanal ajal kaevurid seal vaid pealambiga ringi käisid, üleni higised ja tolmused.

Nagu Marin mainis, siis soetasin endale tükikese aborigeenide kunsti-didgeridoo.(edaspidi didge.) Didge on Austraalia pärismaalaste muusika instrument. Valmistatud on see eukalüpti puust, mille termiidid on seest tühjaks söönud, nii et näeb ta välja nagu puidust toru, kuid kui sinna õieti sisse puhuda, on võimalik sellega teha igasugu erinevaid looduslikke hääli. Täpselt pole teada kui vana on didge ajalugu, kuid arheoloogid on Kakadu kaljujooniste järgi arvanud ta olevat vähemalt 1500 aastat vana. Aborigeenide kultuuri järgi tohivad seda pilli mängida vaid mehed. Minu pilli on siis valmistanud ja maalinud aborigeenid, sellest ka hind oli kallim kui kuskil suveniiri poes, aga vähemalt olen kindel, et see on originaalne.

Tagasihüppavalt korra veel Broome. Viimasel päeval pärlikompanii all tegin mõne pildi tõelistest pärlitest, osad on kuldsed, enamus aga elevandiluu-valged. Suuremate pärlite hinnad võivad alata mõnest tuhandest dollarist. Päris tulus päev firmale, kui me päevas töötleme 600-800 pärlikarpi ja vb kolmandik on sellised suured ja kallid pärlid.

Kõige kallim pärl, mida ma seal töötamise ajal nägin, kui ta karbist välja võeti, arvati olevat 5-6 tuhat dollarit väärt.See oli ovaalne ja oma 5-6cm pikk.

Ida kaldale jõudsime 4-päeva pärast,peale Kakadu-d. Viimane päev sõitsime hommikust õhtuni, kokku 1050km.Viimased 150 km sõitsime pimedas, kuid see on see aeg, kui kängurud tulevad teepeale. Saime meiegi oma esimese punkti kirja, üks känks hüppas ootamatult täpselt auto ette, kiirus oli meil 100 kandis, tema vist seekord ellu ei jäänud, autol õnneks oli vaid number kõver. Cairnsi jõudes esimese asjana läksime infokeskusesse, kus müüakse erinevaid reise Suurde Korallrahule. Maast laeni on erinevate firmade pakkumisi... ja neid on nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Ega muud ei jää üle kui konsulteerida kellegi targemaga. Õnneks teadsime mida täpselt tahame ja saime hea pakkumise,päevane plaadireis Nemo võttepaigale(korallriffile). Järgmine hommik kell 8 läks meie laev koos 30 inimesega suure korallrahu poole. Kes sukelduma ja kes snorgeldama.Meie pole kumbagi ennem teinud ja plaan oli ära proovida mõlemad. Teel tehti väike koolitus sukeldumise põhitõdede kohta ja õpetati vee aluseid käte märke. Väike närv oli sees ka. Varustus kaalus nii palju seljas, et raske oli kõndidagi =) Laskusime alla kolmekesi...meie ja instruktor. Esimesest sukeldumist oli raske nautida, sest oli vaja jälgida oma hingamist ja maski. Aga imeline veealune maailm ei jäänud märkamatuks. Nägime meritähti, erinevate kujudega koralle, ujusime koos suure mere kilpkonnaga ja nägime ära kus elab Nemo koos oma värviliste sõpradega. Peale lõunat ootas meid ees teinegi sukeldumine ja uus riff. Meie jäime väga rahule oma laeva „Ocean Freedom“ meeskonna ja reisiga, soovitame teistelegi. Edasi nüüd suundume vaikselt lõuna poole. Whitsunday saarestik ootab meid oma 74 väikese palmisaare ja purjelaeva reisiga nede vahel.Kuulmiseni :=)