Carnarvonis töö leidmine ostus tunduvalt raskemaks kui me algul arvasime, sest kõik farmerid ütlesid, et hooaeg alles hakkab mõne nädala pärast. Peale mitmekümne farmi läbisõitmist saime kuidagi 2ks päevaks töö ühe farmeri juures. Töö oli ubade istutamine.
Esimene päev anti meile väike tops kätte kus olid mingi keemiaga immutatud oad ning pidime neid siis mulda panema. Hommikul 7st kuni kella 14ni tegime seda,terve see aeg küürakil või kükkis asendis. Õhtuks olid nii selg kui ka jalad täiesti läbi. Järgmiseks päevaks lubas ta veidi kergemat tööd- rohimine...no ausalt...ei oleks uskunud et peame hakkama ka sellist tööd tegema. Samuti jällegi hommikul hakkad pihta kuni kõik taimed rohitud, asend põllul oli sama mis istutades, ainult et selg ja jalad olid juba eilsest istutamisest kanged. Kui taimed rohitud siis tuli peenra ääred veel ära kõblatada. Algul mõtlesime, et mis see on siis kõblaga korra üle tõmmata ja kõik. No see kõbla oli küll vist raua-ajastu esimene tööriist(nad pole vist õiget kõbla näinud ) kaalus ka see vist mitu kilo. Marin võttis siis ühe ja mina teise kõbla ja kui farmer tuli, siis ütles Marinile, et sul on hoopis meeste kõbla...no mis asja, neil on veel meestele ja naistele eraldi põllutööriistad. Meeste oma muidugi veel mingi kilo võrra raskem.

Lõpuks kui töö sai tehtud, siis tundsime et meil kummagil pole elusees raskemat tööpäeva olnud kui see. Kõik võimalikud kondid ja lihased valutasid veel mitu päeva hiljem. Ja ega rahagi hea ei olnud, maksis ta meile mustalt ja 13$ tunnis,mis on sellise töö eest suhteliselt tühine palk. Aga saime vähemalt midagigi teha ja veidigi raha teenida. Edasi ainult venitasime kummi ja vegeteerisime, oodates farmerite kõnesi...kuid lootusetult.

Carnarvonist panime minema 22. Aprilli hommikul. Seekord siis sihtpunktiks sai võetud Broome. Teekond oli pikk ja mõttetu u. 1500km jällegi punase liiva ja madalate põõsastega kaetud maad, vahepeal mõned üksikud madalad mäed ja termiitide pesad.
Kui Nullarbori teeääres kohtas tohutul hulgal surnud kängurusi siis siin oli neile lisaks veel surnud lehmad. Jah tõesti, teeäärtes vedelesid lihtsalt surnud lehmade laibad. Arvatavasti suurte maantee rongide’ide poolt öösel allaetuna on nad lihtsalt teeäärde vedelema jäetud.
Teepeal sai ületatud ka 26 paraleel, ehk troopiline kaljukitse pöörijoon. Ühesõnaga sellest joonest ülespoole algab troopika.Tunda oli, kuna ilm läks ülevalpool järjest palavamaks. Broome poole jõudes hakkasime juba rohelust ja puid nägema, tunne läks kohe paremaks, ikka väga tüdinud olime sellest tühermaast.
Broome-rahulik ja vaikne pärlipüüdjate linnake Lääne-Austraalia loodeosas
Tuntud maailmas oma pärlipüügi/müügi poolest. Siin asuvad pärli farmid. Kuidagi kasvatatakse siin pärlikarpe, millest saab siis pärleid.See protsess pole veel meile tuttav, niiet kui kunagi targemaks saame siis anname teada. Üritasime ka mõnes sellises farmis tööd saada, kuid hetkel pidavat väga vaikne aeg seal olema vb. mõne kuupärast. Austraallaste jaoks on aga Broome koht kuhu nad tulevad talvel puhkama, eriti siis Perthist ja sealt altpoolt, kus talvel läheb jahedaks. Siin on ilusad helesinise veega rannad, tuntuim Cable Beach.

Lisaks näeb siin ideaalset päikeseloojangut-see on tõesti ilus, täiesti ime, kuidas suudab taevas vahetada värve erk oraanzist kuni tumelillani.

Roebuck Bays aga saab mõõna ajal vaadata dinosauruse jalajälgi. Tõesti olid kivist pinnase sees kahtlased jalajäljed, mis ei viita hetkel maal elavatele loomadele. Teadlased arvavad et need kuuluvad u. 120 milj. aastat tagasi siin elanud dinosaurustele. Näeb neid jälgi muidugi ainult kuus paaril päeval kui mõõn on nii suur, et need jäljed tulevad nähtavale.

Dinosauruste ajastust on siia troopikasse veel ainsana elama jäänud suurel hulgal krokodille. Ujuma siin ei soovitata minna suvalisse kohta. Muideks eelmine aasta suleti Cabel Beach 9 korda, kuna mõni kroko oli randa ära eksinud.
Nüüd siis meist. Oleme hetekel suht rahatud, töötud ja kodutud.Broome sõitmine on meie rahakoti täiesti alla neelanud.Üritame täiel rindel siin tööd leida-peame, sest muud varianti enam ei ole. Praegu aga elame ühe perekonna juures, kes peavad väikest oma äri- Kanagae Estate(Mango Place). Saime nende kontaktid ühelt käsitöö turult, kus nad pakkusid tasuta kämpimist inimestele, kes aitavad neil veidi tööd teha.Nimelt peavad nad väikest oma kohvik-poodi, kus peaaegu kõik tooted sisaldavad mangot.Mõned näited: smootie, pirukad, kommid,mango kokteilid, veinid, äädikas, seebid jne..jne...neid tooteid on väga palju.Lisaks nendele pakub nende perepoeg omavalmistatud pizzasi (seal kastmetes on ka mango sees).Meie ülesandeks on siis kiirel ajal neid veidi abistada, nii köögis nõusid pestes või õhtul toole-laudu kokku pannes. Nagu mainisin, raha me selle eest ei saa, kuid see eest saame tasuta telkida siin nende juures(kuna telkimine on suht kallis meile hetkel) ning lisaks saame muidugi nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks ja CV-sse paar rida juurde.

Eile õhtul oli isegi live muusika, kuskilt oli pereisa üles leidnud 2 moosekanti, kes rändavad meie moodi ringi, ainult et nende tööks on pilli mängimine. Pärit on see paarike Prantsusmaalt ja viljelevad sellist lahedat folki. Ainsaks publikuks olime ainult meie ja pererahvas, sest kliente miskipärast lihtsalt ei olnud. Jõime siis shampust ja sõime perepoja tehtud maitsvat pizzat ning nautisime muusikat.

Tere taas!

Mis me siis vahepeal teinud ja näinud oleme? Western-Australia pealinn Perth on nähtud. Olime seal pool päeva ja plaan oli ka ööseks jääda.

Karavan parke läbi helistades selgus aga, et kõik kohad on täis. Kuigi ütlesime, et tahame vaid oma telgi üles panna ja magada.Nüüd hiljem hoopis tuli välja,et Perthi ümbruses oli mingi metsapõleng ning inimesed jätsid ennetavalt oma kodu maha ning kolisid karavan parkidesse elama. Mis seal ikka... see öö tuli meil autos veeta, mis polnudki väga hull...öö Veranda esiistmel oli päris mugav. Hommikul hakkasime aga edasi põhjapoole kütma. Auto sõidust on ikka kopp nii ees. Magame autos, sööme autos, sõidame autoga, oleme netis autos.... auto auto auto auto.... Selle päeva õhtuks oli juba päris hull olla.... Gristol hakkasid teeäärsed põõsad juba teega kokku sulama =) Otsustasime, et ei hakka kiirustama Carnarvoni(mis on meie sihtpunkt), sest ka Austraalias on munadepühad ja tänu sellele on reede-esmaspäev kõigil vaba ning tööd otsida sel ajal on väga mõttetu. Saame nautida teeäärseid vaatamisväärsusi, mis eriti raha ei nõua.
Perthist 250km põhja poole jäi meile teepeale maailma kuulus kõrb The Pinnacles. Tegemist on kivikõrbega... kuidas need kivimoodustised sinna tekkisid ei oska isegi teadlased tänapäeval täpset vastust anda. Aga vaadake ja otsustage ise.

Peale kõrbe sõitsime edasi ikka rohkem põhja poole, järgmiseks sihiks Shark Bay's asuv Monkey Mia. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Olime juba eelnevalt kuulnud selle koha peamisest tõmbenumbrist delfiinidest, kes pidavat hommikuti rannas käimas. Nimelt juba u. nelikümmend aastat tagasi hakkas keegi siin rannas delfiine söötma. Ja siiamaani käivad vähemalt 3 delfiini igal hommikul kell 07.30 rannas kus neile siis kala antakse. Muidu pidavat siin elama paarkümmend delfiini, keda on võimalik ka muul ajal märgata kui sul õnne on. Ja tundus, et meil oli. Nimelt rentisime Gristoga kahekohalise kanuu(kajak). Umbes kümme minutit sõudmist ja juba olid 4 delfiini meie paadist umbes meetri kaugusel. See oli uskumatu vaatepilt näha neid vabaslooduses. Kaugele nad meist ei läinud vaid ujusid meie paadiga kaasas ning suundusid hiljem ranna poole.Aga laht on oma nime ikkagi saanud haide järgi, meie neid ei kohanud, kuid neid pidavat siin tohutult olema,vb nad lihtsalt ei käi nii madalas vees.

Järgmisel hommikul kell 7.30 olime rannas platsis. Ja loomulikult olid ka delfiinid kohal, algul oli 4 delfiini kuid lõpuks suutsime neid juba 8 kokku lugeda. Rahvast oli ikka päris palju ootamas ja tuli trügida, et ikka delfusid näeks. Seal nad siis ujusid, hüppasid ja ajasid taga üksteist. Samal ajal räägiti nende elust. Üks delfiinidest olevat juba 1976st aastast hommikuti söömas käinud, vaid mõnel hommikul olevat ta puudunud. Ainti neile 5 kala(ainult)mis pidavat olema neile lihtsalt snäkk. Kokku söödetakse neid 3 korda, hommikul kell 8 ja siis juba oleneb neist millal nad tagasi tulevad aga vaid kuni kella 12ni lõunal. Päris sõbralikud olid nad, tiirutasid seal inimeste ees ringi ja kaugemale ei läinud. Puutuda neid muidugi ei tohtinud, sest nad võivad ka hammustada...on nad ju ikkagi metsikud loomad ja mitte treenitud. Aga väga väga armsad on. Muideks seda naeratust mis neil näos on ei saa nad muuta...nad lihtsalt ongi sellised...õnnelikud =)

Peale delfiinide vaatamist hakkasime liikuma edasi Carnarvoni poole. Teepeal tegime peatuse veel Shell Beachil. Rand koosneb pisikestest südakarpidest.

13.04.09
Carnarvoni jõudsime laupäeva õhtul. Linn ise on suht pisike, kuid omamoodi ilus, kena palmide allee lookleb mööda jõesuudme kallast. Siin plaanime nüüd tööd otsima hakata. Muide Carnarvon on kuulus oma banaani istanduste poolest, nimelt toodab ta enamus West-Aus banaanidest.Lisaks kasvavad siin mangod ja muud troopilised viljad. Asukoha poolest on tatäpselt samal tasandil kui Bundaberg, ainult et teistpool kallast. Hetkeseisuga olemegi nüüd Austraaliale jõudnud pool ringi peale teha.Vaadake ise kaardilt kus asub Bundaberg ja Carnarvon. Sheppartonist lahkudes kirjutasime autoläbisõidu ülesse. Nüüd kontrollides selgus, et oleme 2 nädalaga sõitnud maha 6700 km...päris ulme ikka, kusjuures me pole igapäev roolis olnud, vahepeal on mõnepäevased peatused ka tehtud.

Elame me telgiga karavanpargis ning elu siin ikka vaikselt käib, backeritest on siin 4 kutti rootsist, siis 2 kutti Jaapanist ning üks paarike Taiwaanist.Kõik nad on siin tööd otsimas,mõni juba töötab kah. Pilukate inglise keel jätab ikka väga soovida,rääkimata sellest et nende oma keel on meie jaoks täiesti pudikeel.Üritasime nendele taiwaalnlastele õpetada kõige lihtsamat kaardimängu – Durakat või potiknoid,kuidas keegi seda nimetab.Kutt lõpuks hakkas isegi pihta saama, aga see naispool ei saand midagi aru, toppis suvalisi kaarte vahepeal lauale.Nalja saab, samas nad on väga sõbralikud ja huvitavad inimesed.

Oleme nüüd paar päeva pingsalt tööd otsinud, aga asjatult. Viinamarja hooaeg sai just läbi ja farmitööde üldnumbrile helistades soovitati meil tagasi minna sinna kust tulime.Ei hakka ju jälle 4000km tagasi sõitma. WA ei pidavat üldse tööd olema.Meie seda muidugi ei usu et üldse tööd pole, seega homme liigume jälle edasi Perth'ist ülespoole,lootes troopilises kliimas tööd leida. Suht mannetu seis on hetkel, tööd pole ja raha ka täitsa otsas.Kulutame päevas minimaalselt toidule ja ööbimisele. Kui seal ka tööd ei leia, siis võite meile saatma hakata humanitaarabi pakke.Oodatud on kõik, nii riided kui ka toiduained!Jutt on tõsine. :D

Pildid on ka lõpuks üleval Great Ocean... ja West Aus kaustas.

Varsti oleme sama kõhnad ja õnnetud nagu see dingo siin kõrbes.

Teel läände – Nullarbor Plain- West Aus.

02.04.2009
Sheppartonist lahkusime pühapäeva hommikul, sihtpunktiks Melbourne ja F1. Imekombel linna liiklus ei olnud üldse hull, eelnevalt oli juba inimesi teavitatud, et jätke autod koju ja tulge üritusele ühistranspordiga. Meie jätsime oma Veranda rannapuiesteele. Üritus ise muidugi on väga lahe.Aga kui nüüd sõidu jälgimise poolepealt vaadata siis teil TV-st oli seda tunduvalt parem jälgida. Esiteks juba sellepärast, et rajaääres ei kannata kaua olla, see hääl mida need masinda teevad on nii vali. Muidugi need hääled on juba üks osa sellest üritusest. Jalutasime põhikurvid ikka läbi ja lõpus jälgisime võistlust hoopis muruplatsil istudes ja suurelt ekraanilt vaadates ning õlut juues.Võistluse lõppedes läks kogu see rahvamass finishi alasse, meie koos nendega. Sealt sai aia tagant näha boksialasi ning vormeleid. Peale võistlust algas samas pargis briti rock bändi The Who kontsert(pilet oli F1 hinna sees)
Esmaspäeva hommikul hakkasime oma reisiga jälle pihta, esimeseks sihtkohaks oli Great Ocean Road. Maantee siis kulgeb mööda ookeani kallast, vahepeal mäe servadel, vahepeal aga sisemaal, kokku 273km. Väga, väga ilus, eriti lõpupoole kus ookeanis laiusid liiva-kalju saared..tuntuimad neist 12 Apostlit ja London Bridge. Need on kõrged lubjakivist kaljurahnud, mis on tekkinud erosiooni tagajärjel aastasadade vältel. Kunagi olid need saared maismaa üks osa,loodusjõud(vesi ja tuul) on neid hävitanud ja 12 apostlist on nüüd vaid järgi kaheksa. Üheksas kukkus kokku 2005a. Ööbisime ilusas kohakeses Port Campell’is, mis on ka nende apostlite rahvuspargiks.
Peale Suurt ookeaniteed algas varsti juba South Australia. Kuulus oma veinide poolest, tee äärde jäi tohutul hulgal erinevaid veini farme, igalühel neist massiivselt suured viinamarja istandused. Adelaideis, SA pealinnas tegime mõnetunnise peatuse, käisime turul , vaatasime tähtsamad asjad üle ning suundusime edasi maanteele. Hetkel sõidame Port Augusta’st Lääne- Austraalia poole. Silt näitas just 800km osariigi piirini ja ning Perthi 2200km. Loodus on väga austraaliapärane ning erineb idaranniku loodusest kui öö ja päev.Kui seal oli kõik roheline ja ilus siis siin pool on täielik tühermaa, mõned madalad puud, tohutult väikeseid põõsaid, punane liiv ja üks ainuke maantee, eemal mõningad mäed. Rohelist näeb haruharva. Mingid mustad linnud(ronga moodi) just nokkisid teeääres känguru raibet. Vot nüüd võib juba öelda, et on Austraalia tunne peal ja see tunne on nii hea :=) Siin maanteedel sõidavad ringi Maantee Rongid(Road Train).Need on suured rekkad,millel 3 või rohkem haagist taga. Lisaks läheb Adelaide’st- Darwin’isse siit suur kõrberong The Ghan.Sõidab see siis läbi kõrbete ja Alice Spring’i.Vahepeal vaatasime põhiteelt kõrvale,kuhu jäid soolajärved.Osad olid vedelas olekus, osad aga tahked nagu jää,värvus muutus roosast hele lillaks.
04.04.2009
Nullarbor Plain
Sõit on ikka väga pikk oleme juba teel olnud 6 päeva ning sõita on veel palju. Tagasiulatuvalt: Vahepeal jõudsime Aborigeenide maale - Yalata. See külake jäi maanteest mõni km kõrvale, kuid sissesõit oli keelatud, sinna saab vaid siis kui taotled endale loa.Fotoaparaate ja alkoholi ei tohi sinna viia.Suur maantee kulgeb siis läbi abode maa.Austraalias on ikkagi osa mandrist jäetud aborigeenidele ja nemad siis otsustavad kas valge inimene võib nende kommuuni külastada või mitte.Edasi algas Nullarbor Plain, ladina keelses tõlkes „no trees“ ehk siis ilma puudeta maapind. Tõesti, terve silmapiiri ulatuses ei ole ühtegi puud,on vaid tühjad väljad ja madalad põõsad,põhim. tegu on kõrbega,kus kasvab mingisugune taimestik.Maantee ääres laiuvad aegajalt suured sildid, ettevaatust kaamlid,emud ja kängurud.Emusi ja kängurusi oleme juba teel kohanud mitmed korrad, kaamleid veel mitte.Isegi üks suur kotkas nokkis teeääres surnud kängurut.Kuna vahemaad on siin nii pikad siis surnud loomi teepealt keegi ära ei korista,healjuhul lükatakse nad teeäärde ning sinna nad jäävad,kuni neist skeleti puru järgi on.Selliseid skelette on teeääres tohutult.Ühes tanklas lonkisid aga rahulikult ringi 4-5 dingot.Nad näevad väga rootsud välja ja eks nad käivad siin süüa norimas.Küsimusepeale: ega nad kurjad pole? ütles müüa,et kui neile süüa annad siis nad on sinuga väga sõbrad kohe.Tankla uksel on aga suur kiri, et palun ärge söötke dingosi! Sealtsamast tanklatagant jookseb nn. dingoaed.See ehitati 60a. tagasi. Kokku on seda peaagu 6000miili.Seda loetakse maailmas kõige suurejoonelisemaks inim kätega tehtud asjaks.Mõte oli selles,et dingod ei pääseks sisemaale lambaid ja muid koduloomi ründama..kasu oli sel kuuldavasti aga väike.Kulgeb see aed siiani veel Queenslandi-New South Walesi ja South Australia vahel.
Ööbisime maantee ääres Roadhouse’des.Need on kohad kus saad kütust tankida, sooja sööki süüa ja magada.Meie magasime autos, sest telgis oleks öösel liiga külm ja motell meie jaoks hetkel liiga kallis.Seega panime telgi küll püsti, kuid tõstsime auto sinna asjadest tühjaks.Neid Roadhouse on selle maantee ääres ikka kümmekond, praktiliselt iga mõnesaja km tagant.Muidugi kütus ja söök on neis kohtades tunduvalt kallim kui mujal...arusaadav, lähima linnani on vb 1000km.Rahvas on teepeal sõbralik, vastutulevad autojuhid viipavad üksteisele ja tervitavad...teinekord võib pooltunidi sõita et üldse kedagi näeks.See on ainuke maantee mis ühendab siit altpoolt läänekallast ülejäänud Austraaliaga.Osariigi piiridel on suur kontroll...auto vaadatakse läbi ainult ühe pilguga-et sul ei oleks puuvilju kaasas.Neid ei tohi teise osariiki vedada, kardetakse puuviljadega levivaid haigusi ja kärbseid.
Just alustasime sõtmist Aus. kõige pikemal sirgel, 146,6km ainult sirget trajektoori. Muide teeääres on isegi sildid kus hoiatatakse et siin teedel on lubatud lennukitel teha hädamaandumist,niiet tuleb silmad-kõrvad lahti hoida.Kella oleme teel olles 3 korda tagasi keeranud, Adelaides 30 min, Lääne Austraalias: esimene kord 1,5h ja teist korda 45min. Hetkel peaks Eestiga ajavahe olema 5h. Muide ühes külas kus ööbisime paar ööd tagasi, küsis karavan pargi omanik, et kust pärit oleme, ütlesime Estonia, tüüp kohe teadis: “old Russia“ , kui ütlesime et pole Venemaaga enam mingit seost, siis ütles „you Estonians are smart people“ (ühesõnaga pidas ta silmas et me eestlased oleme tark rahvus,kuna suutsime nii suurest maast lahti rabeleda nagu Venemaa-erinevalt teistest ozzidest teadis ta meie ajalugu).Oz’ideks nimetavad end austraallased, see vist lühed sõnast aussie. Muideks me olime esimesed eestlased kes tema pargis on olnud.
05.04.2009
Neljanda aprilli õhtuks jõudsime väikelinna nimega Esperance.Kuulus oma valgete liivarandade ja helesinise vee poolest.Tõesti väga ilus koht,ei uskunud et läänekaldal nii kenad rannad on.Siin rannas elab hüljes nimega Sammy koos oma pojaga.Üks vanamees meelitas ta kalaga kaldale, kuid talle kala visates,napsasid kajakad selle Sammy ninaalt ära.Solvunult jäi hüljes rannale lihtsalt lebama. :=)
06.04.2009
Oleme jõudnud linna nimega Albany,üritame siinkandis tööd leida. Pildid tulevad hiljem, kuna hetke neti ühendus ei lasknud neid ülesse panna.