Tere taas!

Mis me siis vahepeal teinud ja näinud oleme? Western-Australia pealinn Perth on nähtud. Olime seal pool päeva ja plaan oli ka ööseks jääda.

Karavan parke läbi helistades selgus aga, et kõik kohad on täis. Kuigi ütlesime, et tahame vaid oma telgi üles panna ja magada.Nüüd hiljem hoopis tuli välja,et Perthi ümbruses oli mingi metsapõleng ning inimesed jätsid ennetavalt oma kodu maha ning kolisid karavan parkidesse elama. Mis seal ikka... see öö tuli meil autos veeta, mis polnudki väga hull...öö Veranda esiistmel oli päris mugav. Hommikul hakkasime aga edasi põhjapoole kütma. Auto sõidust on ikka kopp nii ees. Magame autos, sööme autos, sõidame autoga, oleme netis autos.... auto auto auto auto.... Selle päeva õhtuks oli juba päris hull olla.... Gristol hakkasid teeäärsed põõsad juba teega kokku sulama =) Otsustasime, et ei hakka kiirustama Carnarvoni(mis on meie sihtpunkt), sest ka Austraalias on munadepühad ja tänu sellele on reede-esmaspäev kõigil vaba ning tööd otsida sel ajal on väga mõttetu. Saame nautida teeäärseid vaatamisväärsusi, mis eriti raha ei nõua.
Perthist 250km põhja poole jäi meile teepeale maailma kuulus kõrb The Pinnacles. Tegemist on kivikõrbega... kuidas need kivimoodustised sinna tekkisid ei oska isegi teadlased tänapäeval täpset vastust anda. Aga vaadake ja otsustage ise.

Peale kõrbe sõitsime edasi ikka rohkem põhja poole, järgmiseks sihiks Shark Bay's asuv Monkey Mia. Mis on tõepoolest maapealne paradiis. Olime juba eelnevalt kuulnud selle koha peamisest tõmbenumbrist delfiinidest, kes pidavat hommikuti rannas käimas. Nimelt juba u. nelikümmend aastat tagasi hakkas keegi siin rannas delfiine söötma. Ja siiamaani käivad vähemalt 3 delfiini igal hommikul kell 07.30 rannas kus neile siis kala antakse. Muidu pidavat siin elama paarkümmend delfiini, keda on võimalik ka muul ajal märgata kui sul õnne on. Ja tundus, et meil oli. Nimelt rentisime Gristoga kahekohalise kanuu(kajak). Umbes kümme minutit sõudmist ja juba olid 4 delfiini meie paadist umbes meetri kaugusel. See oli uskumatu vaatepilt näha neid vabaslooduses. Kaugele nad meist ei läinud vaid ujusid meie paadiga kaasas ning suundusid hiljem ranna poole.Aga laht on oma nime ikkagi saanud haide järgi, meie neid ei kohanud, kuid neid pidavat siin tohutult olema,vb nad lihtsalt ei käi nii madalas vees.

Järgmisel hommikul kell 7.30 olime rannas platsis. Ja loomulikult olid ka delfiinid kohal, algul oli 4 delfiini kuid lõpuks suutsime neid juba 8 kokku lugeda. Rahvast oli ikka päris palju ootamas ja tuli trügida, et ikka delfusid näeks. Seal nad siis ujusid, hüppasid ja ajasid taga üksteist. Samal ajal räägiti nende elust. Üks delfiinidest olevat juba 1976st aastast hommikuti söömas käinud, vaid mõnel hommikul olevat ta puudunud. Ainti neile 5 kala(ainult)mis pidavat olema neile lihtsalt snäkk. Kokku söödetakse neid 3 korda, hommikul kell 8 ja siis juba oleneb neist millal nad tagasi tulevad aga vaid kuni kella 12ni lõunal. Päris sõbralikud olid nad, tiirutasid seal inimeste ees ringi ja kaugemale ei läinud. Puutuda neid muidugi ei tohtinud, sest nad võivad ka hammustada...on nad ju ikkagi metsikud loomad ja mitte treenitud. Aga väga väga armsad on. Muideks seda naeratust mis neil näos on ei saa nad muuta...nad lihtsalt ongi sellised...õnnelikud =)

Peale delfiinide vaatamist hakkasime liikuma edasi Carnarvoni poole. Teepeal tegime peatuse veel Shell Beachil. Rand koosneb pisikestest südakarpidest.

13.04.09
Carnarvoni jõudsime laupäeva õhtul. Linn ise on suht pisike, kuid omamoodi ilus, kena palmide allee lookleb mööda jõesuudme kallast. Siin plaanime nüüd tööd otsima hakata. Muide Carnarvon on kuulus oma banaani istanduste poolest, nimelt toodab ta enamus West-Aus banaanidest.Lisaks kasvavad siin mangod ja muud troopilised viljad. Asukoha poolest on tatäpselt samal tasandil kui Bundaberg, ainult et teistpool kallast. Hetkeseisuga olemegi nüüd Austraaliale jõudnud pool ringi peale teha.Vaadake ise kaardilt kus asub Bundaberg ja Carnarvon. Sheppartonist lahkudes kirjutasime autoläbisõidu ülesse. Nüüd kontrollides selgus, et oleme 2 nädalaga sõitnud maha 6700 km...päris ulme ikka, kusjuures me pole igapäev roolis olnud, vahepeal on mõnepäevased peatused ka tehtud.

Elame me telgiga karavanpargis ning elu siin ikka vaikselt käib, backeritest on siin 4 kutti rootsist, siis 2 kutti Jaapanist ning üks paarike Taiwaanist.Kõik nad on siin tööd otsimas,mõni juba töötab kah. Pilukate inglise keel jätab ikka väga soovida,rääkimata sellest et nende oma keel on meie jaoks täiesti pudikeel.Üritasime nendele taiwaalnlastele õpetada kõige lihtsamat kaardimängu – Durakat või potiknoid,kuidas keegi seda nimetab.Kutt lõpuks hakkas isegi pihta saama, aga see naispool ei saand midagi aru, toppis suvalisi kaarte vahepeal lauale.Nalja saab, samas nad on väga sõbralikud ja huvitavad inimesed.