Carnarvonis töö leidmine ostus tunduvalt raskemaks kui me algul arvasime, sest kõik farmerid ütlesid, et hooaeg alles hakkab mõne nädala pärast. Peale mitmekümne farmi läbisõitmist saime kuidagi 2ks päevaks töö ühe farmeri juures. Töö oli ubade istutamine.
Esimene päev anti meile väike tops kätte kus olid mingi keemiaga immutatud oad ning pidime neid siis mulda panema. Hommikul 7st kuni kella 14ni tegime seda,terve see aeg küürakil või kükkis asendis. Õhtuks olid nii selg kui ka jalad täiesti läbi. Järgmiseks päevaks lubas ta veidi kergemat tööd- rohimine...no ausalt...ei oleks uskunud et peame hakkama ka sellist tööd tegema. Samuti jällegi hommikul hakkad pihta kuni kõik taimed rohitud, asend põllul oli sama mis istutades, ainult et selg ja jalad olid juba eilsest istutamisest kanged. Kui taimed rohitud siis tuli peenra ääred veel ära kõblatada. Algul mõtlesime, et mis see on siis kõblaga korra üle tõmmata ja kõik. No see kõbla oli küll vist raua-ajastu esimene tööriist(nad pole vist õiget kõbla näinud ) kaalus ka see vist mitu kilo. Marin võttis siis ühe ja mina teise kõbla ja kui farmer tuli, siis ütles Marinile, et sul on hoopis meeste kõbla...no mis asja, neil on veel meestele ja naistele eraldi põllutööriistad. Meeste oma muidugi veel mingi kilo võrra raskem.

Lõpuks kui töö sai tehtud, siis tundsime et meil kummagil pole elusees raskemat tööpäeva olnud kui see. Kõik võimalikud kondid ja lihased valutasid veel mitu päeva hiljem. Ja ega rahagi hea ei olnud, maksis ta meile mustalt ja 13$ tunnis,mis on sellise töö eest suhteliselt tühine palk. Aga saime vähemalt midagigi teha ja veidigi raha teenida. Edasi ainult venitasime kummi ja vegeteerisime, oodates farmerite kõnesi...kuid lootusetult.

Carnarvonist panime minema 22. Aprilli hommikul. Seekord siis sihtpunktiks sai võetud Broome. Teekond oli pikk ja mõttetu u. 1500km jällegi punase liiva ja madalate põõsastega kaetud maad, vahepeal mõned üksikud madalad mäed ja termiitide pesad.
Kui Nullarbori teeääres kohtas tohutul hulgal surnud kängurusi siis siin oli neile lisaks veel surnud lehmad. Jah tõesti, teeäärtes vedelesid lihtsalt surnud lehmade laibad. Arvatavasti suurte maantee rongide’ide poolt öösel allaetuna on nad lihtsalt teeäärde vedelema jäetud.
Teepeal sai ületatud ka 26 paraleel, ehk troopiline kaljukitse pöörijoon. Ühesõnaga sellest joonest ülespoole algab troopika.Tunda oli, kuna ilm läks ülevalpool järjest palavamaks. Broome poole jõudes hakkasime juba rohelust ja puid nägema, tunne läks kohe paremaks, ikka väga tüdinud olime sellest tühermaast.
Broome-rahulik ja vaikne pärlipüüdjate linnake Lääne-Austraalia loodeosas
Tuntud maailmas oma pärlipüügi/müügi poolest. Siin asuvad pärli farmid. Kuidagi kasvatatakse siin pärlikarpe, millest saab siis pärleid.See protsess pole veel meile tuttav, niiet kui kunagi targemaks saame siis anname teada. Üritasime ka mõnes sellises farmis tööd saada, kuid hetkel pidavat väga vaikne aeg seal olema vb. mõne kuupärast. Austraallaste jaoks on aga Broome koht kuhu nad tulevad talvel puhkama, eriti siis Perthist ja sealt altpoolt, kus talvel läheb jahedaks. Siin on ilusad helesinise veega rannad, tuntuim Cable Beach.

Lisaks näeb siin ideaalset päikeseloojangut-see on tõesti ilus, täiesti ime, kuidas suudab taevas vahetada värve erk oraanzist kuni tumelillani.

Roebuck Bays aga saab mõõna ajal vaadata dinosauruse jalajälgi. Tõesti olid kivist pinnase sees kahtlased jalajäljed, mis ei viita hetkel maal elavatele loomadele. Teadlased arvavad et need kuuluvad u. 120 milj. aastat tagasi siin elanud dinosaurustele. Näeb neid jälgi muidugi ainult kuus paaril päeval kui mõõn on nii suur, et need jäljed tulevad nähtavale.

Dinosauruste ajastust on siia troopikasse veel ainsana elama jäänud suurel hulgal krokodille. Ujuma siin ei soovitata minna suvalisse kohta. Muideks eelmine aasta suleti Cabel Beach 9 korda, kuna mõni kroko oli randa ära eksinud.
Nüüd siis meist. Oleme hetekel suht rahatud, töötud ja kodutud.Broome sõitmine on meie rahakoti täiesti alla neelanud.Üritame täiel rindel siin tööd leida-peame, sest muud varianti enam ei ole. Praegu aga elame ühe perekonna juures, kes peavad väikest oma äri- Kanagae Estate(Mango Place). Saime nende kontaktid ühelt käsitöö turult, kus nad pakkusid tasuta kämpimist inimestele, kes aitavad neil veidi tööd teha.Nimelt peavad nad väikest oma kohvik-poodi, kus peaaegu kõik tooted sisaldavad mangot.Mõned näited: smootie, pirukad, kommid,mango kokteilid, veinid, äädikas, seebid jne..jne...neid tooteid on väga palju.Lisaks nendele pakub nende perepoeg omavalmistatud pizzasi (seal kastmetes on ka mango sees).Meie ülesandeks on siis kiirel ajal neid veidi abistada, nii köögis nõusid pestes või õhtul toole-laudu kokku pannes. Nagu mainisin, raha me selle eest ei saa, kuid see eest saame tasuta telkida siin nende juures(kuna telkimine on suht kallis meile hetkel) ning lisaks saame muidugi nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks ja CV-sse paar rida juurde.

Eile õhtul oli isegi live muusika, kuskilt oli pereisa üles leidnud 2 moosekanti, kes rändavad meie moodi ringi, ainult et nende tööks on pilli mängimine. Pärit on see paarike Prantsusmaalt ja viljelevad sellist lahedat folki. Ainsaks publikuks olime ainult meie ja pererahvas, sest kliente miskipärast lihtsalt ei olnud. Jõime siis shampust ja sõime perepoja tehtud maitsvat pizzat ning nautisime muusikat.